Nummõr' 236
Hainakuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Suvõtiatri Koorastõn
  • Uudissõ
     
  • Muinaskäsitüülaagri Urvastõn
  •  
  • Võro keskraamadukogo Jaigi päiv
  •  
  • Loosi nal’anaasõ – 10
  •  
  • Räpinäl tulõ nuuri perimüslaagri
  •  
  • XXII Kaika suvõülikuul Kanepin 12.–14. põimukuul
  • Märgotus
     
  • Kiviranna Urmas: ku iks rahvast hõikat, tulõva kõik kokko!
  • Elo
     
  • Ku umakandi tarkus ei massa...
  •  
  • Vanno taksojuhtõ meeletümpi mälehtüisi
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Vanno taksojuhtõ meeletümpi mälehtüisi
     
    10. hainakuu pääväl saiva Haanin Jaanimäe turismitalon jälki kokko vana mehe, kiä umal aol Võro liinan taksoruuli kääni. Tüü man ette tulnuist meeletümbist mälehtüisist kõnõli Umalõ Lehele Vähi Olev (59) ja Nurmeotsa Aleksei (67) Võro liinast ja Jaanimäe talo peremiis Kallastu Ants (74).
     
      
     
    Nurmeotsa Aleksei (kural) ja Kallastu Ants vanan taksopiätüse kotussõn Võro liinan Mäe uulidsa turuhuunõ man 
      
    Kas olõ massinast ja elost ilma?

    Nurmeotsa Aleksei: «Oll’ õdagunõ aig ja tüüd veidü. Sis tull’ uutmalda Talina-ots. A tuuaig – Vinne ao lõpupoolõ – pidi üle 50kilomiitredse sõidu kirja pandma. Ma mõtli, et ah, las olla, ja panni pääliina poolõ ajama.

    Vei kundõ linnujaama är ja sõidi esi bussijaama, et vast saa säält kellegi pääle. Sääl oll’ nii pall’o Tarto taksosiid iin, et ma lei käega. Mõtli viil hindäette, et ku Ülemiste järve veeren om kiäki, sis om, ja ku ei, sis olõ-i midägi tetä. Katõl noorõl mehel olliki käe pistü. Pei kinni ja nä küsseva, kas Tartost vällä 50 km saasi mukka. Võti sis noorõ pääle ja täpselt 49 km Tartost välän ütel’ üts nuurmiis, et no olõssi vaia suurõ tii päält är käändä.

    Mul oll’ süä saapaseeren, et no olõ massinast ja või-olla elost kah ilma. Kääni iks näüdädü tii pääle ja kai, et jummala võsu.

    Kõrrast paksõmbas seo läts’ ja mu hirm kah kõrrast kasvi. A sis naas’ valgust paistma ja joba oll’ üliopilaisi furgoon kah nõna iin. Mul sattõ õkva kivi süäme päält. Üts viil ütel’ tõsõlõ, et olku nii kavva massinan, tä lätt ja ots raha. Sai ma uma raha ja veidükese viil pääle kah.»

    Nakka-i raha peräst kappi lahkma

    Kallastu Ants: «1980. aastidõ lõpp. Oll’ üts nuurmiis, kiä tahtsõ sõita Võrolt Kangstilõ vanaimä sünnüpääväle. Ütel’ viil, et ku peräle jõvvami, sis küsüs imä käest raha ja mass är. Ku peräle joudsõmi, tull’ vällä, et imä oll’ liina lännü. Nuurmiis sis ütel’ mullõ, et tä tiid külh, kon raha om, näet, seon kapin, a kapi ussõ omma kinni. Ütel’ viil mano, et tä taha-i vahtsõt kappi raha peräst lahkma naada. Nii jäigi ma umast rahast ilma.

    A ildamba tull’ tuusama nuurmiis Võro liinan Suu pääl mano ja tahtsõ liina sõita. Ma sis ütli, et tä om mullõ võlgu ja inne ma ei sõida kohegi, ku võlg om massõt. Miis tegi sis karmani vallalõ ja massõ võla är. Tuu pääle ütli ma, et timäga ma inämb juttu ei tii.»

    Tarto liin seo lõbumaja...

    Nurmeotsa Aleksei: «1990. aastidõ algusõn tahtsõva kats miist minnä Põlvalõ rahaautomaadist rahha võtma. Tuuaig viil Võron säänest asja es olõ. Sõitsõmi sis Põlvalõ, a kotus, kon raha vällä sai võtta, oll’ kinni. Mehe sis ütlivä, et läämi Tartolõ, sääl kimmäle saa.

    Põrutimiki Tartolõ. Raha käen, liiku miihi mõtõ tuu pääle, et vaia naist saia. Ma mõtli, et Tarto taksomehe iks tiidvä uma liina kotussit, ja vei nä taksoparki.

    Üts kotusõpääline taksojuht küsse, kas miihil iks rahha om teenüsse iist massa. Ma ütli, et om iks. Näi jo esi, kuis raha automaadist vällä võeti, ja mullõgi oll’ sõit kinni mastu.

    Kotusõpääline taksojuht andsõ sis aadrõssi ja ütel’, et ma olõ naidõga joba nii pall’o vaiva nännü, sis las ma vii nä esi sinnä är kah. Sõitsõmi sõs üte erämaja ette, kon olliva suurõ ravvast värte. Panni mehe maaha ja ütli viil, et võtku nä täpsä raha üten, ülejäänü jätku massinalõ. Võtsõva sis kumbki 300 kruuni ja lätsivä.

    Paar minotit ildampa sõitsõ üts auto maja mano ja vällä tulliva tellidü naasõ.

    Veidükese ao peräst tull’ üts suur ja hürske miis majast vällä. Ma hindäettemõtli, et kurjam, oll’ mul no seod jamma vaia. Miis and’ paar rohilist rahatähte ja ütel’, et taa om tuu iist, et ma näile kundõsiid tõi. Mul oll’ hää miil ja pandsõ raha puukarmanni.

    Täpsele tunni ao peräst, nigu taks ette nägi, olli mehe majast välän. Üts oll’ õnnõlik ja rahul, tõnõ kuigi turrin. Ma küsse sis rahulolõja näoga mehe käest, mis sõbral viga om. Tuu vastas’, et näet, Võrol sai sõbõr sama naasõ käest rahalda, a Tarton pidi tuu iist 300 kruuni masma.»


    Daam kardokanurmõ pääl

    Vähi Olev: «Kunagi 1980. aastidõ lõpupoolõ vei daami Väimälä lähküle kortõrmajja. Pümme aig oll’ ja ma oodi, et naanõ lubatu raha toosi.

    A daam oll’ tsipakõsõ vindine ja kodo asõmõl oll’ tä lännü kardokanurmõ pääle. Ooda ja ooda, a kiäki ei tulõ. Hõiksi kah ja määnegi vastus tull’ kostki, a ma es saa arvu, et tä sääl nurmõ pääl om. Sõitsõ minemä. Paari päävä peräst tull’ tuusama naanõ ja massõ võla är.»

    Kirja pand’ Peedosaarõ Kaisa


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin