| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
Lugu juhtu umbõs 1977. aastagal. Eläsimi ja tüütimi tuukõrd Põlva lähkül Kiuman. Oll’ kevväi ja rändtsirkõ tagasitulõki aig.
Üts kurõpaar otsõ hoolõga paika, kohe uma pesä ehitä. Es lövvä parõmbat kotust ku elektriliinipost. Ehitivä sõs uma pesäkese sinnä.
Post oll’ suurõtii veeren. Tii pääl suurt liikmist es olõ, siski aig-aolt sõitsõ mõni veoauto söödäkuurmaga farmi mano vai sõs nurmõ pääle.
Tuu väikene liikmine kurõpaari es hirmuta. Nimä tegeli ummi töie-tegemiisiga. Päivi kaupa passõva tsirgu ütel jalal põllu pääl saaki, saman peeti ka ümbrust silmän.
Ütel pääväl pudisi pessä edimäne armastusõ vili – ehtsä kurõmuna. Järgmädsel pääväl linnas’ kurõpapa naabriküllä tõisilõ kurõliisilõ rõõmosõnomit teedä andma. Kurõmamma jäi pesä lähküle tii viirde süvvä otsma.
Äkki oll’ kuulda kõva möirätüs ja tolmupilve nõssiva taivani. Tii pääl kihotiva tsiklimehe, nii et ruusa ja kivve linnas’.
Ärhiitünü kurõmammi nõsõsi õhku, et ull’õ eläjide iist paeda, a jäi ildas. Ku tolmupilv lakja läts’, oll’ tii pääl pikäle hukka saanu kurõmammi.
Ku kurõpapa kodo jõudsõ ja kallist kaasakõist iist es lövvä, nakas’ tä tedä takan otsma.
Õdakuhämärüseni kostsõ külä kotsilt hallõ «kluu-kluu-kluu». Mito päivä tiirot’ kurõpapa ja rüükse hallõ helüga uma kaasa hukkasaamisõ paigan. Päält tuud läts’ tä küläst suutumas minemä. Terve suvõ es nätä seon külän inämb üttegi kurgõ.
Tull’gi süküs. Külätii oll’ nüüt mulklik ja muanõ. Keväjädse julgõ tsiklimehe käve vaivalidsõlt muast koolitiid. A ütel õdakupoolõl, ku külän oll’ kõik vaiki, oll’ õhust kuulda perädükurb «kluu-kluu, kluu-kluu». Tuu kotusõ pääl, kon nuur kurõimä oll’ hukka saanu, tiirot’ suur kurõparv.
Parvõst tull’ vällä ütsik kurg, kiä naas’ üte kotusõ pääl ümbretsõõri tsiirotama ja hallõlt kluukluutama.
Niimuudu iksõ armastaja läsäs jäänü kurõmiis, ku jätse uma kalli armsambaga jumalaga.
Linnas’ sõs parvõ tagasi ja rännulidsõ võti tsihi lõuna poolõ.
Läts’ müüdä talv ja tull’ vastnõ kevväi. Suur oll’ külärahva imestüs, ku suurt kurõparvõ üte kotusõ pääl tiirotaman nätti.
Jälki tull’ parvõst vällä ütsik kurg, kes nakas’ üte kotusõ pääl ümbretsõõri tiirotama ja kluugut’ hallõlt. Sõs tull’ külärahvalõ miilde minevä keväjä hukka saanu kurõimä. Armastaja kaasa oll’ tulnu umalõ kallilõ kaasalõ avvo andma.
Säinasti Asta
| | | | Laih leemekene | | | Ku ma lats olli, rändsi mustlasõ sakõhe uma taaboriga müüdä Eestit ümbre. Noid inemiisi olõ-i inämb pall’o, kiä mälehtäse, kuis tuu killavuur 1950. aastidõ algusõn Võro liina är võtt’.
Mi ellimi Paju–Kreutzwaldi uulidsa nuka pääl, õkva Koobakõsõ kõrval. Parhilla om tuu kotusõ pääl korgõ tornmaja.
Paju uulits oll’ toona viil munakivvega katõt. Ütskõrd kuulimi, kuis hirmsa hobõsidõ kabjaplakin ni määnegi killin-kõmmin tulõ õnnõ lähembäle.
Mustlasvuur tull’, no uma paarkümmend vankrit rian. Vangõrdõl kirivä sirmi pääle tõmmadu, naasõ läükvide undrikõ ja hammidõga, kässi ümbre kõlisiva vahru.
Laagrihe jäivä nä õkva Juudipargi viirde lakõ platsi pääle. Latsilõ anti koton kõva käsk: sinna järve viirde olõ-i teil inne asja, ku taabor minemä sõit. Hirmutõdi viil, et mustlasõ võtva väiku latsõ hindäga üten.
Õdagu kostu järve mant pillihellü ja laulmist. Keelet asi om jo makus – pelksimi külh, a iks hiilsemi pargi mano lukka. Illos oll’ noid halõhit laulõ kullõlda ja tandsõva nä kah häste.
Järgmädse päävä lõuna aigu olli ma vanaimäga katõkõistõ koton, ku köögiussõ takan kiä kobist’, ni kõrraga saisõgi mustlasõmuur köögin. Ma tõmpsi hinnäst vanaimä varjo, et nüüt tahtki minno är viiä.
Mustlanõ ütel’ vanaimäle, et andku tä latsilõ süvvä. Vanaimä vastas’, et olõ-i hindälgi midägi võtta.
A eit küsse: «Mis sinul sial padas keeb?» Vanaimä kostsõ: «Kondid.» Mustlanõ ütel’ küländ kur’a helüga: «Annap minule see kont!»
Oll’ päält sõa aig, paar suurt eläjäkonti paan oll’gi, vet vanaimä sis and’ki nuu är. Mustlanõ muidogi näkk’, et meil om vilets elämine, rohkõmb es küsü.
Vanaimä pand’ ussõ kipõlt rampi ja õdagu lürpsemi tuud laiha lurri, mis perrä oll’ jäänü. Paari päävä peräst sõitsõ killavuur kilinä-kolinaga minemä. Võisõmi jäl ussõ valla pitä. Turu päält tuudi vahtsõ kundi ja saimi mi kah sakõt suppi süvvä.
Väljandu Ellen
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
