| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kallis kokkohoitminõ vai rats* nõuka muudu | | |
Ku loi Umast Lehest Kurksina sillast kirotõdut artiklit, tull’ miilde parhilladsõ tii ja silla ummamuudu sünnülugu.
Mu mälehtämise perrä oll’ aasta 1964. Olli tuukõrd nuur tiimeistri, ku naati tegemä tiid Haanist Kündä poolõ. Vana tii oll’ väega kitsas ja kõvvõr: läts’ inneskiidsi talopiire piten ümbre mäe ja oro.
Vahtsõ tii projekti es olõ. Tsiht tull’ esi paika panda ja kolhoosiesimehega kokko kõnõlda.
Õnnõs vai õnnõtusõs oll’ tuukõrd kogo maa «mi uma» ja kolhoosi olli tiist huvitõdu.
Nii mõnigi vana taloperemiis kai verd tsilkva süämega, kuis timä pühä mägi alla orgu rändäs.
Mullatüü tetti päämiselt buldoosõri ja skriiperitega.
Veidükese keerolidsõmb oll’ üle Piusa jõõ minek tuukõrd tõtõstõ Kurksina nimme kandva veski man. Mõnõ ütli tuud ka Mängli veskis – vana (80 ümbre) möldri nime perrä, kiä elli säälsaman, sis viil pistü olõvan veskimajan.
Veski mano sai tiid piten, mis läts’ ümbre mäe. Üten Võro piirkunna vanõmbtiimeistri, vai nigu tuukõrd üteldi – piirkunna ülembä Liloveri Haraldiga otsustimi tetä tii üle mäe ja altpuult veskit.
Edesi läts’ samasugunõ kõvvõr tii talo mant talo mano. Ei tiiäki, kohe seo tii lõpus vällä olõs jõudnu, a Harald ütel’, et avitas seost mäki viiri piten tsiirotamisõst, ja võtsõ tsihi õkva üles mäkke, Petrusõ külä pääle. Nii saigi tii sääne, nigu tä parhilla om.
Silla üle murri pääd teievalitsusõ insinööri: kuis tetä nii, et keväjäne suurvesi är mahussi?
Lõpus otsustõdi, et tulõ ehitä ütemiitrene binoklitruup (kats torro kõrvuisi).
Sis löüdse üts nuur insinüür, et tan om ratsionalisiirmiskotus – masti jo kokkohoiõdu raha iist preemiät. Timä ettepandminõ oll’ panda jõõ põhja õnnõ üts miitrene truup. Seo ümbre ja pääle panda terve jõõorg täüs suuri maakivve.
Truubatorost ülejäänü vesi pidi mahtuma kivve vaihõlt – nii-üteldä läbi filtritruuba. Päält katõti kivi paksu samblõkihiga, et pääleveetäv liiv ja ruus kivve vaihõlt läbi ei joosõssi. Kõik oll’ illos – sild sai väkev.
A oh hätä! Ku hariligult tulõ tiimiihile talv uutmalda, sis seokõrd üllät’ kevväi. Üts hummok haigut’ tiitammin mitmõ miitre suurunõ mulk. Kõik kivvest korõmbal ollõv ruus oll’ minemä uhut.
Tükk aigu kratsiti kukrut ja löüti, et arvada sis oll’ tiitamm väega värski, es olõ viil vaonu.
A järgmäne kevväi tull’ jälki äkki, kõik sündü vahtsõst. Lõpus saadi arvo, et luudusõ vasta iks ei saa, ja ehitedi jõõ põh’an olõvast truubast korgõmbalõ kivve pääle viil tõnõ ja suurõmba läbimõõdiga truup. Hariligult oll’ seo kuiv, a ku vesi kats miitret nõssi, naas’ tüüle. Nii jäi tiitamm kah terves ja tiinse rahvast aastakümnit.
Leinusõ Arvo
*rats – ratsionalisiirmine
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
