| | | Juhtkiri: Saa iks, ku tahtmist om! |
| | | | | | Harju Ülle, päätoimõndaja | | | | |
Uursõmi, ku pall’o joud mikandin kasvatõdut söögikraami mikandi söögikotussidõ lavva pääle – hää, et iks joud küländ hulga. A no, mõnõ iks laatva ka suurõn poodin käro Saksamaa kapstit ja Hollandi tomatiid täüs...
Et piimä laost vai säästupoodist võetas, tuust saa arvo, selle et nuid, kiä «peris» piimä joova, om veidü, ja tuu piim lätt kipõlt mürres kah. A mille mõni söögikotus saa umakandi talopidäjä käest lihha osta, a tõnõ saa-i? Muidoki lupa-i tervüsekaidsõ tuud, et külämiis tsuskas koton tsia är, viskas massina pagasnikuhe ja sõidutas liina söögitarõ mano. A mikandin om mitu uma tapamajaga suurt tallo, mille saa-i noidõ käest lihha osta? Tunnus, et asi om inämb tahtmisõ, mitte tervüsekaitsõnõudidõ vai hinna takan kinni. Kõnõldas külh, et mi puhas söögikraam om kallimb, a nigu vällä tulõ, pruukva inämb uman kandin kasvatõdut süüki odavamba, mitte kallimba söögikotussõ!
Tundus, et omgi iks nii, nigu ütel’ üts söögitarõ pidäjä: «Ku omma kimmä talomehe, kiä kõik aig toova, sis om hind kokkolepmise asi.»
| | |
|
Pääleht
