Nummõr' 235
Hainakuu 12. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Söögikotussõ pruukva paigapäälist süüki
  • Uudissõ
     
  • Musketärijant Võrumaa sousti seen
  •  
  • Sannakombidõ tundmisõ võistlus
  •  
  • Kooli aastapääväs panti puu mulda
  •  
  • Lõunaeesti pulmatrall Tarton
  • Märgotus
     
  • Valgu Heiki: Pühäjõgi om olnu Liivimaa kõgõ suurõmb luuduslik pühä kotus!
  • Elo
     
  • Rügä saa leeväjahus Hellenurmen
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Innembi
     
    Ku kass om, vastuta kah!
     
      
     
    Ruitlasõ Olavi, maamiis 
      
    Ega suvitsõl aol olõki-i määndsidki uudissit. A noh... Ütspäiv käve jehoovatunnistaja, mõlõmba mu kassi omma käümä pääle põrotõdu ja hain mugu kasus, niidä pall’o tahat.

    Jehoovatunnistajidõ ja hainaga ma ei võiklõ. Nimä omma, tulõva ja kasusõ ja läävä jäl minemä ja mul tulõ näidega leppü. A noidõ esätside kassõ umanikõlõ ma panõ alimendi pääle.

    Ma tei kõigist uma hoovi pääl marutanuist esäkassõst pilti. Omma sääl mu Nööbu ja Mirriga säändsen olõkin ja säändside näkõga, et asi om peris kimmäs. Naabrimiis Põnnil tulõ no uma kõlladsõ esäkassi iist vastust andma naada. Ma lää kohtuni vällä ja ku vaia, tetäs DNA-pruum kah. Tõsõ naabri must esäne kass om nii kork, et tulõ, kaes aia alt pahadsõ näoga, mis ma uma hoovi pääl tii. A mul om kõik dokumenteeritü. Aknõst. Kuupäävä kaupa.

    Siili vasta ma ei võiklõ. Siil käü õdagist kassisöögi kallal. Lätt käppiga kausi sisse ja matsutas nigu tsiga. Mõnikõrd käänd kausi ümbre ja ütskõrd sittõ sinnä tenotähes. Siil om jumalaelläi nigu jehoovatunnistaja. Siili omma nigu omma ja millegiperäst om mul näid näten kõik aig hää miil. Paar kõrda olõ näile väläussõ kõrvalõ üüses piimägi pandnu.

    Jummal hoolitsõs ummi eläjide iist ja kand vastust, mille sõs Põnn ummi iist ei taha vastust anda? A ma tii no nii, et tä piät. Ma anna taa kassiporno kohtukubija kätte, las mõist vällä kõik, mis mõista om.

    Jummal mõist ummi eläjide hulka säädi. Kats toonõkurgõ käävä pääväst päivä mu aiamaad piten ja otsva kunnõ. Perän näid om mul hää haina niitä. Kunnõ jääs veidemb muroniitjä ja trimmeri ette. Nimä tsurgisi mu päävä är, ku ma näid kõik aig jalust är piäsi ajama. A toonõkurg pand kunna nahka ja mõist esi trimmerist kavvõmbalõ hoita.

    No varsti ronisõ mul kümmekund kassipoiga jalgu piten üles ja no om ilda midägi är hoita.

    Inemiisile om vette sünnütämine mooduasi, kassõlõ om näet keelet. Eläjäkaitsja ei tii jumala ja Põnni eläjä vaihõl vahet. Kõik om nii är sätestet, et ei julgu inämb päävätsel aol perse vaihõlt lövvetüt kirpu kah purus pitsitä. Olõt õkvalt jõhkra eläjäpiinaja.

    A välänpuul inemist, luudusõn om kõik parlanksin. Kõgõ pääle om jummal mõtõlnu. Põnn ei mõtlõ mitte millegi pääle. Tä ei saa arvo. Jummal om teda joba trahvnu, lahksõ täl keväjä lumõga kasvuhuunõ katussõ är – õks tolku ei määnestki!

     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin