| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Mu edimäne lehmänüsmine | | | | Nikopensiusõ (Haaviste) Elise | | | | | | Olli sis 13 aastakka vana ja 1940. aasta keväjä sai Jaani algkuul lõpõtõdus. Naksi sis kar’alatsõ ammõtit pidämä nigu egäl suvõl. Alosti seod tüüd joba säitsmeaastadsõlt, selle et mi kodo oll’ väikukõnõ ja vaenõ, a meid, latsi, oll’ säidse. Kes suurõmb, tuu tüüle läts’.
Tollõl suvõl olli ma kar’alatsõs peris Jaani algkooli lähkül Pinnu talon. Ütel pühäpääväl, ku vana pererahvas oll’ kohegi küllä sõitnu ja ma olli perretütrigu Ainoga koton, lätsimi lõuna aigu lehmi nüsmä. Minno võeti selle sinnä üten, et ma rehkse lehevitsaga kärbläisi vai parmõ lehmä päält är, muido lehmä väega siplõsõ nüsmise aigu.
Sääl talon oll’ vast kuus-säidse lehmä. Sis küsse perretütrik Aino mu käest, kas ma ei taha pruuvi lehmä nüssä. Muidogi sai mul väega hää miil seo pakmisõ üle, selle et mullõ miildü piimä sorrin, ku tuu nakkas nüssikuhe tulõma, iks nigu määndsegi muusiga taktin: sirr-sorr, sirr-sorr...
Ma istsõ lehmä ala väiku pingi pääle ja Aino pandsõ mu põlvi vahelõ nüssigu, kon oll’ joba piimä seen. Aino esi jäi mu lähkolõ ja kai, kuis mul tüü minemä lätt. Tä ai mõnõ kärbläse kah lehmä päält är, a tollõst es olõ suurt kassu.
Mul muidogi nii ilosat piimäsorinat es tulõ, a midägi ma säält lehmä nissost iks vällä kisksõ.
Perän sai tiidä, et tuu oll’gi viga, et ma lehmä nisso õnnõ katõ edimädse sõrmõ ja pässäga kisksõ, olõs pidänü hoobis alomiidsi sõrmi ja käemõhnaga vaotama.
Viimäte lehm es jõvvaki inämb säänest nüsmist vällä kannata. Tä kai kur’a näoga taadõ, et kiä tuu ull’ sääl tä nisso kiskma um pantu, ja rohmas’ mullõ uma sitadsõ hannaga vasta näko. Mul oll’ väega vallus külh, a tull’ är kannata ja tüüd edesi tetä.
A mis tüüd sa tiit, ku lehm hoobis mu mant minemä taht astu?! Astõgi minemä nii, et üts jalg läts’ nüssikuhe ja säält lappu ka pall’o piimä maaha. Jumalalõ teno, et lehm jätse mullõ jalaga virotamada.
Hää perretütrik Aino tull’ õkva mu mano ja ütel’: «Ei olõ midägi, seolõ piimäle panõmi lämmind piimä mano ja veemi põrssilõ.» Tä kutsõ minnogi üten kaema, kuis põrsapere piimä ilostõ umast rohest är nutsut’. Nä panniva uma edejalakõsõ kah piimä sisse ja näide kõrvaki naardsõva säändse «makussöögi» üle.
Nii läts’ mu ikunõ nägo rõõmsas, et lõpp hää, kõik hää. Lõpus lubasi Aino mullõ lehmänüsmise peris selges opada.
Ega taa tüü kerge es olõ. Mõnõ aasta kasvi ja sai vanõmbas, sis tull’ hummogidõ inne karjaminekit õkva mitu lehmä är nüssä ja vinnada pikki rasõhit piimäanomit kao mano, kon nä tulliva nööri vai ketiga kaivo jahtuma laskõ, muido lätt piim mürres.
Hummogu tull’ nii kellä nelä aigu üles tulla, et tuu tüü inne karjaminekit tettüs saas.
A kohe jäi sis noorõ inemise kõgõ magusamb unõaig? Tuud sai tõõnõkõrd kar’a man pistüjalgu pääl jakada, ku sul oll’ üten tark pini, kes lõhna perrä juusk’ õkva sinnä viläpõllu mano, kon kari nii magusalõ sei. Sis joosi ka pinile perrä ja saimi uma kar’a kätte.
Mul um nüüt 83 aastat kukil, a nuurusaig ei lää meelest. Televiisorist näet, ku vahva um nüüt lehmänüsmine! Voolik võtt esi piimä lehmä nissost vällä ja seo juusk ilostõ piimäanomihe, mis viiäs autidõga külmkambrilõ. Massin tege tüü är, inemisel ei olõ muud, ku päält vahti, kuis massina tüütäse.
| | | | Tsukrupahandus | | | Helju sündü õkva sis, ku kiudutaja tarrõ astõva. Sissetulõjil õs jääki muud üle, ku röögäts siiä ilma avita ja tühju kässiga säält majast minemä minnä.
Maimukõnõ mugu sei ja kasvi. Ilmaelo ega ka poliitilidse manüüvri es lää tälle kõrda.
Latskõnõ oll’ vast kolmõ aastaga vannunõ, ku sai toimõ edimädse pahandusõga.
Vanaimä hoit’ tsukrutükke umah sängüh pad’a all karbi seeh. Säng oll’ korgõ, a tsukrutükü es anna latsõlõ rahhu.
Väikene tegeläne ai pakso piibliraamadu kapi päält põrmandu pääle ja ronõ esi jalgupite piibliraamadu otsa. Ai hinnäst varbidõ pääle ja küündü pad’anulgast kinni haardma.
Põrmandu pääle sattõ padi ja ka tuu tsukrutükke täüs karp. Karbikaas läts’ vallalõ, tsukrutükü lindsi lakja.
Ku vanaimä tarrõ tull’, sis tä näkk’, kuis lats pallõl’ pinni: «Muli, jätä mullõ kah! Mille sa kõik hindäle hampsat?» Lats trüdisi pinni kõgõst joust ja püüdse viimäst tsukrutükkü pini hambidõ vahelt kätte saia.
Edespite hoiõti tuud tsukrukarpi köögih korgõ laudu pääl.A ku midägi veiga tahetas, kül timä sis ka kätte saias.
Ütel pääväl, ku vanaimä tarrõ tull’, näkk’ tä, et lats ist põrmandu pääl, tsukrutükü ümbretsõõri lajah. Esi naard ja sääd tsukrutükke seest võetuisi paprõrahho hindä ette ritta. Veid’okõsõ kavvõmbah, tühä tsukrukarbi kõrval, oll’ pikä hannaga püürüs.
Kuusõ Mann
| | | | Kuis põrss är pagõsi | | | Oll’ illos suvõpäiv. Piksevihm oll’ maaha är sadanu, Võhandu jõõ perv oll’ muanõ ja nilbõ.
Säändsel aol õkva mõtõl’ mi väiku põrss laudast är paeda. Kõgõ hullõmb oll’ as’a man tuu, et põrsakõnõ juusk’ jõõ viirde.
Takahajajil tull’ päämidselt tagomadsõ otsa pääl nilbõt tiirata piteh jõõ viirde takah pruuvi minnä.
Olokõrd oll’ inämb ku hull ja naabripere tull’ kah põrsajahti.
Joba oll’gi põrss jõõ veereh piaaigu käega kumpi, kõigil oll’ nii hää miil nigu olõs pagõja kätte saad.
A kost! Põrss hüpäs’ vette! Kaimi viil viimäst kõrda umma väikeist tsiakõist...
A imeh külh – põrss ujosi nigu kala viih, perivett mugu edesi.
Mõtlimi, et Peipsihe iks vaesõkõnõ ei jõvva. Nilvõstudõh ja maaha sattõh joosimi põrssal takah, ega tä es jõvvaki vast inämb ujjo, tull’ perve pääle.
Nigu meid är rõbahtu, nii jälki hüpäs’ jõkkõ. Nakas’ vastavett ujoma, nigu olõs opit ammõt tõõsõl.
Kavva sa põrssaga iks kimplõt? Naabri olliva vahepääl vana aknõrõiva toonu ni püüdsemi tollõga uma tsiapojakõsõ kinni.
Rüükse ja rabõl’ mis tä rabõl’, lauta sai vaesõkõnõ viidüs.
Luha Raina Vilustõ põhikoolist
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Koolioppaja vemp
Taa lugu juhtu Tal’nan latsi laulupido aigu pia 40 aastat tagasi.
Üte Võro liinakooli latsiga oll’ üten algklassõ oppaja. Pido oll’ vihmanõ. Egä õdak kor’as’ oppaja latsi muadsõ suka kokko ja mõsk’ nuu sugulaisi puul är. Hummogu varra tull’ ja säädse kuioma. Egä kõrd tä näkk’, et kimmä poiskõsõ olli puhta näoga, a tõisil oll nägo är pasteeridü (hambapastaga kokkomäkerdedü).
Üts hummok tull’ oppaja jäl kellä viie aigu koolimajja, kon latsõ elli.
Latsõ magasi ilosahe. Ja kae – mitte kedägi es olõ är pasteeritü! Oppaja tiidse poiskõisi, kes kõgõ suurõmba pastiirjä olli. Tä kiräs’ näid tsipakõsõ hambapastaga, profülaktika mõttõn...
Ku latsõ üles heräsi, olli näomaalingidõga poiskõsõ hirmsalõ veridse.
A nika ku laulupido lõpuni oll’ rahu majan – mitte üttegi mäkerdedüt lõusta inämb! | | | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
