Nummõr' 235
Hainakuu 12. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Söögikotussõ pruukva paigapäälist süüki
  • Uudissõ
     
  • Musketärijant Võrumaa sousti seen
  •  
  • Sannakombidõ tundmisõ võistlus
  •  
  • Kooli aastapääväs panti puu mulda
  •  
  • Lõunaeesti pulmatrall Tarton
  • Märgotus
     
  • Valgu Heiki: Pühäjõgi om olnu Liivimaa kõgõ suurõmb luuduslik pühä kotus!
  • Elo
     
  • Rügä saa leeväjahus Hellenurmen
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Innembi
     
    Valgu Heiki: Pühäjõgi om olnu Liivimaa kõgõ suurõmb luuduslik pühä kotus!
     
      
     
    Valgu Heiki (hääd kätt) otsõ Möldri Arvo juttõ perrä Urvastõ kihlkunnast Liinujärve veerest vana ao inemiisi elokotussit 
      
    Vanno asjo välläkaibja (arheoluug) Valgu Heiki kaib seo suvi Pühäjõõ (tõsõ nimega Võhandu) lättide man, ots vanno liinamäki ja korjas teedüst jõõ pühädüse kotsilõ. Pühäjõgi-Võhandu om olnu võimsa võrokõisi ütteköütjä ja vana Liivimaa kõgõ suurõmb luuduslik pühäpaik – pikse kodo.

    Määnest teedüst olõt Pühäjõõ kotsilõ kor’anu?

    Urvastõ keriguopõtaja Johann Gutslaff kirot’ 1642 raamadu pühäst jõõst Võhandust. Naksi uurma tuud vanna saksakiilset raamatut. Sõs läts’ Urvastõ kihlkunna maa Ilmjärveni (ildampa Otõpää kihlkunnan – UL) vällä. Koorastõ ja Koigu ja kõgõ tuu kandi rahvas tiidse sis, et Pühäjõgi nakkas Ilmjärvelt pääle. Pühälätte kotus om sääl parhillaki viil alalõ.

    Ilmjärve jäi sõs Urvastõ keriguopõtaja huvitsõõri, ku 1642 oll’ Pühäjõõ sõda Osolan, kos rahvas palot’ jõõ päält veski maaha.

    Gutslaff käve rahva käest Pühäjõõ pühädüse kotsilõ küsümän ja jõõ lättekotust kaeman.

    Pühäjõõ pühädüs tulõ timä raamatust väega selgehe vällä. Gutslaffi päämine teedüsseandja om olnu Letuski Mihkli Ilmjärve küläst. Tuu om sis kõnõlnu, et tuudaigu peeti kõiki noid järvi pühäs, kost Pühäjõgi läbi juusk’. Es tohe mustust sinnä sisse visada ega juuskmist sekä, tammõ ehitä. Osola veski es olõ edimäne veski, mis Pühäjõõ päält maaha palotõdi.

    Rahvaperimüsest tulõ kah vällä, et Kärgula ja Osola kandist nakkas pühhi kotussidõ rida Pühäjõõ veere pääl.

    Esieränis Sõmmõrpalost allapoolõ minnä om väega pall’o pühhi kotussit Raiglani vällä. Om ollu ohvrikivve mitu tükkü, Süvähavval om Ukukoobas – Uku om jo piksejummal. Tuu om nüüt sisse vaonu. Kiräpää lähkül om jõõn Uku elämise kotus.

    Nuu paiga omma olnu vanastõ väega tähtsä.

    Rahvas, kes käve lehekuun ähvärdämän, et Osola veski palotõdas maaha, oll’ Ilmjärve, Koigumõisa ja seo kandi rahvas. Rahvas, kes veski hainakuun maaha palot’, tull’ tõsõ poolõ päält: Kasaritsast, Vahtsõliinast – oll’ hoobis jõõ alaotsa rahvas.

    Osa veskipalotajist pagõsi är Setomaalõ, Vinne riigi maa pääle ja noist ei olõ Gutslaffil midägi kirän, kas saadi kätte kah vai es saiaki inämb.

    Gutslaffi raamat lõpõs põimukuuga, ku oll’ peetü edimäne kohus noidõ üle, kes viil veskit es palotagi, õnnõ ähvärdi lehekuun tuud palota. Noid sõs veidükese trahviti, a pääsüüdläisi es olõ tuusaos kätte saadu.

    Gutslaffi raamatust tulõ vällä, et tervet jõkõ peeti pühäs, 140 kilomiitret umbõs, ja jõõ pühädüs oll’ väega lajalt teedä. Umakandi rahvas kutsõ allpuul jõkõ Võhandu nimega, a kavvõmb rahvas tiidse iks tuud Pühäjõõ nime all. Lätimaal kutsuti jõkõ Sveti Upe – pühä jõgi.

    Pühäjõgi om olnu Liivimaa kõgõ suurõmb ja tunnõtumb luuduslik pühä kotus.

    Ma olõ mõtõlnu kävvü ja küssü viil, pall’o om jõõviiga hinnäst ravitu. Ohvõrdamist kimmähe inämb ei olõ.

    Ja kas jõgi pikset ligi tõmbas? Gutslaff kirot’: rahva uskmisõ perrä om Pühäjõgi tuuperäst pühä, et pikne eläs Pühänjõõn.

    Priitholmi (Rahumäe) ja Kääpäkülä kandi rahvas tiid viil parhillaki ja pand tuud tähele, et jõgi tõmbas pikset ligi. Tuu võissi olla ka põhjus, mille tedä peeti pikse elopaigas.

    Ma olõ ilmatiidläisi käest tuu kotsilõ küsünü, a nä ei tiiä midägi vastada – sändse täpsüsega ilmateedüst ei olõ kogutu. Kotusõpääline rahvas kõnõlõs hindä tähelepandmiisi ja tuu om ainumanõ asi, mille pääle midägi üles ehitä.

    A kas tuu või nii olla, et Pühäjõgi tõmbaski pikset ligi?

    Või iks olla, ilmatiidläse ütlese kah, et sändse «mikroklimaatilidsõ esieräsüse» omma olõman.

    Ku lajalt ja kas egäl puul tõmbas, tuud om vaia inemiisi käest küssü.

    Olõt Pühäjõõ-Võhandu veeren kaibnu, kas midägi põnõvat om vällä tulnu?

    Eelmine aastak kaibsõ Võukülän. Sääl om väkev liinamäe vall nigu kuutsirp. Mi es lövvä säält mitte midägi. Kõik läts’ läbi sõgla ja õnnõ liiv ja liiv ja liiv.

    A hüdseproovõ saimi mitmõst esi aost. Kõgõ vanõmb om 3.–4. aastagasaast, kõgõ viimäne muinasao lõpust.

    Tuu om kotus, kohe om käütü, a ei olõ elämist olnu. Võisõ olla külh pühä kotus, kohe käüti pühhi pidämä, kombõtäütmiisi vai ohvõrdamist tegemä.

    Tuu kotus om olnu tähelepandmisõ keskpaigan. Postiasõmõ ja tulõasõ tull’ vällä, muinasaost peri, liinamäe moro päält ja valli pääl om maahapalanu puuvärk.

    Mis om seo ilma aigu jõõ pühädüsest perrä jäänü, om Pühäjõõ nimi. Tuu om kõgõ selgemb märk.

    Tohtõrdamist vast om kah: üts tutva kõnõl’, et timä Sõmmõrpalost peri vanaimä om viil jõõ abiga inemiisile tervüst toonu.

    A ma ei olõ saanu väega pall’o rahvaga kõnõlda. Võukülä kandist es kuulõ ja sääl es olõ Pühäjõõ nimme kah. Om Võu, Voo, Võhandu...

    Kas om plaan asja edesi uuri?

    Jah, ja inemise võissi külh teedä anda, midä vanarahvas om jõõ pühäspidämisest kõnõlnu ja kas om teedä, et jõgi pikset ligi tõmbas. Kirändüsmuusõumist olõ uurnu teedüst ja om plaan Pühästjõõst üts kirätükk kirota.

    Tagamõtsa Tarmo nakkas kolmandat Umma Pito lavastama ja taht Pühäjõõ-Võhandu pido mano köütä, nigu taa jõgi meid, võrokõisi, ütte köüt. Om sul määnegi mõtõ, kuis tuud tetä?

    Taa jõgi om olnu õkvalt nigu telg viikingiaost pääle ja vast inne tuudki. Jõgi om kimmähe võrokõisi ütte köütnü: kuis tuu teedüs Osola veski ehitämisest läts’ alla vii ja üles vii – veski oll’ jo jõõ keskjoosu pääl...

    Tuudsamma Pühäjõõ sõa värki võissi etendüste võtta, kuigi tuust om pall’o juttu tettü. A Gutslaffil om sändsit kildakõisi kah, midä Kalda Aino ei olõ umma juttu sisse võtnu («Püha jõe kättemaks», Aino Kallas 1931 – UL).

    Küsse Harju Ülle


    Kuis paiklik inemine vanno asjo välläkaibjat avita saa
     
    Möldri Arvo (73) Urvastõ kihlkunna põh’anukast Truuta küläst (kon Valgu Heiki Liinujärve veerest muistsõt Nahaliina otse): Rahvajutu kõnõlõsõ, et kõik neo jõõ ja järve olli ühendüstii: paadiga käütigi är Võro pääle. Umal aol olli jõõ laemba, aastidõga omma umbõ lännü.

    Nahaliina kotust piät viil kimmäs tegemä. Tuu oll’ nii ammu, vannu inemiisi jutõst om seo lakja lännü. Nahaparkali olli sääl elänü, tollõst tulliki nime Nahaliin ja Nahajärv. Võta sis kinni... (Heikile) Nakka uurma, kuis vanastõ inemise ellivä!

    Valgu Heiki: Potikiltõ löüdsemi ja üte palanu tuki. Neo omma viikingiaost peri, ku tuu nahakaubandusõ värk oll’. Kae, tuust kavvõst aost om arvada peri tuu jutt nahaparkalist! Kõgõ illatsõmb potitükk om 11. aastagasaast, kedra pääl tettü, nii vürst Jaroslavi aignõ.

    Vindi Andres, kes om vanno kaartõ ja kotussõnimmi kaemisõ perrä säidse liinamäke löüdnü, käve siin, löüdse mügrämütä seest potikilda – tuu oll’ märk, et midägi om. Tullimi kaema, mis sis om.


    Arvo: Järgmädse järve veeren ollõv rahvajutu perrä surnuaid olnu. Seo om Pikkjärv. Järvi vaihõl omma jõõjupikõsõ, noil ei olõ eräle nimmi. Säidse järve jupikõsõ jõõga ütstõsõ takan rian: Vidrike, Voki, Lambahand, Naha, Sinike, Lubja, Liinu ja Pikkjärv. Sis om jupikõnõ vahet ja tulõva Koorastõ järve.

    Heiki: Surnuaia kotsilõ ei mõista külh midägi üteldä... Kas säänest juttu kah om kuulda olnu, et hõpõloodsik vai rahavene?

    Arvo: Ei olõ kuulnu... Üts jutt oll’, et tsaariaol oll’ siist läbi lännü tsaarivuur. Kiäki ai tedä takan ja sis nä matsõva sinnä tõsõ liinukaldõ pääle lättele uma kullatünnü. Sääl om mitu lätet külh... Tuu jutt või ull’ olla, a ega sa kuramus tiiä-i – maailman om väega pall’u imelikkõ asju...



     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin