Nummõr' 234
Piimakuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Peeti püürüspäivä, jaanipäivä ja mõlõmbit
  • Uudissõ
     
  • Sillalõ õigõ nimi!
  •  
  • Võrokiilne kingitüs rõõmust’essä
  •  
  • Võro sõanaasõ paraadil
  •  
  • Suvõülikuul tulõ Kanepin
  • Märgotus
     
  • Niilo Tiit: kõnõlõsõ talosöögist, a poodist haardva iks kõgõ odavampa kaupa!
  • Elo
     
  • Lõõdsapoisi tegevä Põlva kuulsas
  •  
  • Noarootsi kats kiilt silte pääl
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
    Kiränigu latsõpõlvõraa pääl
     
     
    Pino Nasta om tunnõt aokiränik Edasi lehe päivilt, kes perämädsel aol kirotas raamatit. Vahtsõ raamatuga «Seal, kus rukkiväli» (Petrone Print 2011, 110 lk) vii tä lugõja uma latsõpõlvõraa pääle Setomaalõ.

    Jutt nakkas pääle, kuis üts kuvvõaastanõ lats’kõnõ uut suvvõ. A uutmisõga om iks nii, et midä rohkõmb oodat, toda rohkõmb aig vinüs. Saami tutvas lats’kõsõ kodoga, imä ja esä, vanaimä, sõsaridõ-velliga, kodoeläjidega. Küläinemiisiga, kinkast kõgõ huvitavamb om kimmäle Vana Jott ummi pajatuisi ni vigurijuttõga vanapaganast ja kuningist. Üts Vana Joti juttõ om Kopliperäsuu rahapaa otsmisõst. Tuu kotusõnimi ja lugu omma tutva Pino Nasta inneskidsest loomingust. 1989. aastal ilmu Eesti Raamadu välläandmisõl timä jutukogo «Kopliperasoos on rahapada».

    Maainemiisi aastatsõõr om täüs tüüd. Latsõki ei jää päältkaejis. Olku tuu sis keremb umblõmistüü vai üten vanaimäga leevätego. Suvõl kar’ankäümine. Latsil omma uma mängu ja unistusõ, väiku tülüki.

    Üts talv oll’ nii külm, et võtsõ kõik külä uibu är. Inemise arodi, et sääne asi midägi hääd ei tähendä. Ja halv es jää tulõmalda: suur sõda jõudsõ otsaga ka sinnä Setomaa nulka, kon raamadu tegeläse elli. Kiränik ütles, et olõs nigu kats aigu olnu: illos aig, mis oll’ inne, ja halv aig – sõaaig. Üten sõaga sai latsõpõlv otsa. Raamadu lõpun om lats’kõnõ tä hindä sõnnu perrä suur – kümneaastanõ.

    Raamatun om põnõvit tegeläisi, Setomaalõ umast kultuuri ja kombit, ilosit luudusõpilte, inemiisi üttehoitmist ja ütstõsõst ni luudusõst huulmist. Uma osa om piltel päätükke vaihõl. Näide perrä kaet: jah, oll’ sääne aig... Ütte olõs viil tahtnu: lukõ setodõ hääd umakiilset kõnõt. Õnnõ Vana Joti jutu seen om toda näpuotsaga. Vaivalt et tuul aol, säidsekümmend aastat tagasi, ütski vanõmb inemine ja noorõmbagi Setomaal eesti kiilt kõnõli. A kiränik om raamadu tagakaasõ pääl seletänü: tä olõ-i selle murdõkeelen kirotanu, et inemiisil parõmb lukõ olnu. Seto kiil om võõralõ salanõ ja või-olla ka pall’o rassõ.

    Üte väiku märkusõ tii viil: laulu «Lapsepõlve kodu» («Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub…») sõna om kirotanu kiränik ja aokiränik Georg Eduard Luiga (1866–1936).

    Seo raamadu om Pino Nasta pühendänü umilõ latsõlatsilõ ja näide vanõmbilõ. Tegeligult om raamat hää lugõminõ kõigilõ, kes vana ao elost ja as’ust ei tiiä.

    A latsõ omma uudishimulidsõ ja vanõmba tenoligu teedüsse üle.

    Aituma, Nasta, et kaksit meid vallalõ Internetist ja teleka iist ni veit kiräsõnaga aigu, mis meist egä pääväga kavvõmbalõ jääs! Nika ku om inemiisi, kes minevät mäletäse, julgumi kimmä olla tulõva pääle.

    Valpri Liina
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin