Nummõr' 234
Piimakuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Peeti püürüspäivä, jaanipäivä ja mõlõmbit
  • Uudissõ
     
  • Sillalõ õigõ nimi!
  •  
  • Võrokiilne kingitüs rõõmust’essä
  •  
  • Võro sõanaasõ paraadil
  •  
  • Suvõülikuul tulõ Kanepin
  • Märgotus
     
  • Niilo Tiit: kõnõlõsõ talosöögist, a poodist haardva iks kõgõ odavampa kaupa!
  • Elo
     
  • Lõõdsapoisi tegevä Põlva kuulsas
  •  
  • Noarootsi kats kiilt silte pääl
  • Juhtkiri
    Kiri
    Ruitlase jutt
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
    Miis! Inne mõtlõ, ku ütlät!
     
    Ilda aigu saiõ õkva uma naha pääl tunda, et tuu vanasõna om jumala õigõ.

    Sõidi ütspäiv liina asju ajama. Ku õgasugutsõ liidu ja valitsusõ läbi käütü, a bussini oll’ viil aigu, jaluti raamatukogu manu.

    Lifti ussõ takan trehvsi üte viiekümnendin aastin vaba ja vallalitse naistõrahvaga kokku. Saiõ jo Mariga vanastõ peris häste läbi, ku mi viil naabri ollimi. A nüüt oll’ tõnõ kuigi kur’a olõmisõga.

    Kaiõ, et püvvä naasõ tujju parõmbas tetä ja ku lifti astsõmi, küsse umast arust peris viisakadõ: «Mitmanda korrusõ pääle tibukõnõ kah lindas?»

    «Ma ei olõ määnegi tibukõnõ!» kärät’ tuu kangõ ja kur’a olõmisõga Mari ja vaot’ kolmandat nuppu.

    «Kas sa olõt sis vahepääl mehele lännü vai, et inämb tibu ei olõ?» püüdse viil juttu tetä. A mi ütine sõit sai otsa ja jutt läbi.

    Tagasi bussijaama poolõ jalutõn mõtli viil, et mis ma sis nüüt halvastõ teie, et tõnõ nii kur’as saiõ.

    Vilä uulidsa poodin trehvsi tõsõ tutva naistõrahvaga kokku. Om tõnõ veidü alla kuutkümmet. Ostsõ sääl mehele hääd ja parõmbat.

    Kaiõ, et nüüt ma enämb nii ull’ ei olõ, et seolõ naasõlõ tibukõnõ ütlä. A kona naistõrahva mu tiidmist müüdä tahtva alasi, et näid noorõmbas loetas ku nä ommava, tereti ilustõ ja küsse, et kuis neiul kah lätt ja kas täl om veidü aigu. Oll’ vaia üts ammõtlik asi kokku kõnõlda.

    «Mis kuradi neiu ma olõ! Latsõ suurõ ja esi olõ joba aastit vanaimä! Nii et jätä tuu miilde – ma olõ vanaimä!» Jutt sai siski aetus.

    Lätsi bussi pääle ja terve tii mõtli, et kas omma naasõ vahepääl vanõmbas saanu vai olõ esi vanas jäänü, a selge om tuu, et vanast pääst peat ka naasõ man joba mõtlõma nakkama.

    Et kolmas kõrd ütel õdaguspoolikul naisi käest mitte sõimada saia, hõiksi tarõ manu jõudõn parajadõ aian pindrid tegeväle naasõlõ: «Jõudu, vanaimä!».

    «Kas sul tuu ütskõrd miilde ei jää, et ma ei olõ konagi vanõmb ku katskümmen neli! Ja nüüt kae esi, mis süüvä saat, vanaimä sullõ süüvä ei tii!».Naanõ tõmmas’ mul nõna all aiavärähte kinni ja nakas’ tõistõ pindre otsa minemä.

    Istsõ trepi pääle ja aruti, et mis ma sis nüüt jäl võlssi teie: naanõ om mul ka tõtõstõ joba mitu aastakka vanaimä.

    Saa sis naist naisist arru, ku vana nä konagi kellegi jaos olla tahtva.

    Silla Silver Tsiamäelt
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin