| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Lehmä pää läbi aknõ tarõh | | | | Ämariku Volli | | | | Seo lugu juhtu kas 1962. vai 1963. aastagal, höste õi mälehtä, a tuu hiitümine om kül meeleh. Kõik sündü jaanipäävä ümbre, õigõhe üteldä kats päivä pääle jaanipäävä.
Tuu päiv oll’ veiga illos pääväpaistõlinõ ilm. Tahtsõmi kuh’a valmist tetä, terve talvõjao lambahaina. Joba hummogu kannimi ortõga hainaruakõsõ küüni taadõ, kohe pidi kuhi tulõma. Ma esi pidi kolhoosi tüüle minemä.
Vanatädi üteh Ainoga kuivativa pääle kastõ äräminekit viil kõrd haina läbi. Õdagu, ku ma kolhoositüült tulli, naksimi Ainoga kuhja tegemä. Vanatädi ütel’, õt kül lambakõsõ talvõl tehnäse sääntside hainu iist. Haina olliva tõõmeeli nii hüä lõhnaga, et tii vai tsäid.
Kuhi sai veiga korgõ ja illos, nigu olõs kanamuna jämmembä otsa pääle saisma pantu. Tädi käve viil mito kõrda kuhja kaemah ja õga kõrd kõnõl’ pall’o kitvit sõnno.
Mul õs olõ aigu kuhja imetellä, võti vikahti ja lätsi järgmidse kuh’a jaost haina niitmä. Ku ma ütskõrd sängü sai, sis õi tiiä, kas sai pää pad’a pääle panda vai magasi joba inne pad’a pututamist. Mino maja oll’ õkva kar’akopli veereh. Ussõ mant oll’ kopli traadini kõgõ rohkõmb 30 meetrit. Ma joba magasi, ku Aino sängü läts’. Ilm oll’ lämmi ja timä jätt’ mu sängü kotsil aknõ vallalõ tuu mõttõga, õt mul olõsi hüä maada. Aknõ iih olliva õnnõ kardina. Ma olli esiki lina päält ärä ajanu.
Väsünü inemise uni om rassõ ja sükäv. Ütekõrraga tundsõ, õt kiäki tõmbas mul kõrra ja viil tõõsõgi kõrra suurõ terälidse liivapaprõga üle kindso. Ku ma silmä valla tei, sis näi, õt põrguvürst esi om kohal. Kardina omma üte sarvõ otsah, esi puhk mullõ põrgukuumust pääle. Ka väläh oll’ määnegi kohhin ja mühhin. Ma karksi kül kõrraga üles, a võtt’ aigo, inne ku arvo sai, õt kari om aiast vällä päsnü.
Joosi alosmõsu pääl vällä. Tädi ja Aino olliva ka jalgu pääle saanu. Kõik ollimi ammõtih lehmi kavvõmbahe virotamisõga. Peräst ma saisõ ja kai umma aida. Ikumaik oll’ suuh: kõik höste hooldõt aiavili, minkast loodimi hüvvä saaki saia, oll’ maatasa sõkutu. Perrä oll’ jäänü õnnõ must muld.
Tädi tull’ küüni takast suurõ ikuga. Meil õs olõ inämb õdagu tettüt ilosat hainakuhja. Lätsimi ka Ainoga kaema. Kuhi oll’ tävveligult lakja lüüdü – nigu vahtsõst kuioma laotõdu, õnnõ tollõ vahega, õt nüüt olliva haina eläjil täüs pasandõdu ja kustu.
Tuu õs mahu inämb mino hinge. Silmi iih läts’ mustast. Must viha ai minno täütsä hullust. Nigu ma mõsu pääl olli, nii ma ka lätsi üüvahti otsma. Aino oll’ hindäle kitli mõsu pääle tõmmanu, juusk’ mul takah ja pallõl’, õt ma suurõ vihaga ull’uisi kõrda õi saadasi.
Üüvahi väläuss õs olõ lukuh. Ma pässi kõrraga tarrõ sisse. Üüvaht Oskar magasi naasõ kõrval sängüh. Ma tõmmassi tä kõrraga sängüst vällä. Tollõ pümme vihaga olõs ma võinu tä vigatsõst kah lüvvä, a Aino rippu mu küleh nigu takjas, ma õs päse vabalt toimõndama. Oskar taibas’, õt jala piät timä elo pästmä. Tä kattõ nigu sitt lehmä ihost.
Ku ma sai arvo, õt Oskar om ärä pagõnu, sis istõ ma sinnäsamma Oskari trepi pääle ja mu silmist pursksi vihapisara. Üteh süämehaluga iki ma uma elo ainukõsõ mehidse päätävve. Ma olli peräst Ainolõ veiga tänolik, õt timä hoit’ minno kõgõ halvõmbast, kimmäst vangimajast.
| | | | |
| Meenutuisi kar’aelost | | | Aasta 1942. Olli säitsmene, ku minno võõra mano karja kaubõldi. Jüripäävä paiku lüüdi käe nõudmiisi kotsilõ ja kaup oll’ kuun. Ninni-nänni ja prii jaanipäiv – tuu panti lepingü pääle kirja.
Kari läts’ vällä, ku hain nakas’ kasuma. Tollõst aost alas’ mino kar’ussõelo, midä oll’ säidse suvvõ – eri peremiihi man ja eri küläden.
Üts külä oll’ tõisist külädest kavvõmban, mõtsu vaihõl. Tollõ talo peremiis ja pernaanõ olli esi mitu hektärit mõtsa maaha võtnu, kannu vällä juurnu, sinnä pääle maja ehitänü, maa põllu-, kar’a- ja hainamaas üles harinu. Tuu tüü tetti kõik käsilde, uma ihorammuga. Ildampa oll’ joba tehnikat hangitu, oll’ uma sepikoda, kon minnogi panti lõõtsa tõmbama, suurõ vasaraga vereväle ravvalõ pääle lüümä. Sõs ma olli joba nelätõistkunõ, oll’ mu viimäne kar’an käümise suvi.
Kar’ankäümine om egäpääväne rutiin: varra üles, nellä-viie aigu pääle nüsmist kari mõtsa. Lehmil kõtu täüs – pikäle maaha mäletsemä. Sõs lätt kuumas, tulõva parmu. Lehmil hanna sälgä ja mõtsa poolõ liduma. Kell 11–15 kari koton, sõs õdagu hämäräni jälki välän – ja nii pääväst päivä. A vaia om ka põnõvust vai peris ekstreemsüst adrõnaliini jaos.
Üten talon muido nall’a es saa, ku tull’ esi tetä. Kolmõ peremehe kar’amaa olli kõrvuisi ja kolmõ talo kar’ussõ saiva tulla kokko mürrämä, ku eläjä rahulikult seivä.
Pääle lehmi oll’ mul ka lambakari ja üts oinas. Püüdsemi oina kinni, et lambidõ rõõmus timäst kloun tetä. Mul oll’ pään vana pruun laja veerega kaabulotu. Säimi tuu oinalõ päähä ja köütsemi lõvva alt kõvva kinni. Lasimi sõs oina vallalõ. Tuu tormas’ ku meeletü lambakar’a poolõ, a lamba ullikõsõ es olõ säänest kaabuga eläjät nännü ja panni iin plagama, oinas näile perrä. Algusõn teivä tsõõrõ ümbre lehmi ja kaabuga «herr» es jää näist sammugi maaha. Ku ulli lamba es võta arunatukõist päähä, et taa om näide uma suguveli, sõs võeti kurss kodo poolõ. Sinnä oll’ maad üle kilomiitre, a nimä es joosõ tiid piten, panni õkva üle vilä, kardokidõ ja kapstidõ.
Es jää lehmäki rahulikus. Nimä panni lambilõ perrä. Inne es olõ pidämist, ku kõik kari oll’ lauda ussõ iin.Kõik edesi juhtunu kõnõlõs mino kah’os...
Külä, kon kar’an käve, olli Põlva kandin Adistõn, Miiastõn, Himmastõn, Vanakülän, Holvandin ja sääl mõtsakülän, vist Kitsõmõtsas kutsuti toda kotust.
Säinasti Enno | | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Ull’ saa kerikun kah pessä
Kats Kuldri miist käve pääle sõa Petserin. Nä astõ kerikudõ sisse, kon parajalõ oll’ teenistüs. Üts miis ütel’ tõsõlõ tassakõistõ, et kae, ku illos tan kõik om. Et egäl puul om sõda lahknu ja häötänü, a taast kerikust olõs sõda ku müüdä lännü. Nigu tä tuu är sai üteldä, käändse iin palvõtanu naistõrahvas ku välk ümbre ja lei mehele vasta kaala. Naist ai vihalõ, et miis uma jutuga tedä segäsi.
Ku mehe olli kerikust vällä kobinu, ütel’ tuu, kes rusikuga kaala pääle hoobi sai, sõbralõ: «Tulõ vällä: jutt, et ull’ saa kerikun kah pessä, om iks väega õigõ!»
Kas tsiga lugõ lehte?
Ilosal suvõpääväl võti noorõ latsõvanõmba jõõ veeren päivä, a näide nelä-aastanõ pojakõnõ mängse säälsaman liiva seen. Jõgi es olõ lagja, ilostõ oll’ nätä ja kuulda, mis tõsõl puul tetäs vai kõnõldas.
Kavvõmbal oll’ talo, ettepoolõ jäi peedipõld. Tuukõrd kasvatõdi piite raha tiinmises. Vanataat, tuu talokotusõ pidäjä, läts’ kodo poolõ. Ku tä oll’ peedivirkside kotsil, hõigas’ pernaanõ hoovi päält: «Võta tsialõ lehti!»
Väiku pojakõnõ ai toda kuuldõn silmä suurõs ja küsse imä käest: «Kas tsiga kah lugõ lehte?»
|
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
