Nummõr' 233
Piimakuu 14. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Muusõum näütäs ja oppas
  • Uudissõ
     
  • Võrokõsõ ja seto aroti ütitselt uma keele asju
  •  
  • Jaani-puulpääväs Sarru!
  •  
  • Võrokeelidse kirändüse puut Internetin
  • Märgotus
     
  • Kitsõpidämise kittüses
  •  
  • Kiudutaminõ 1941: Onoperi perre lugu
  • Elo
     
  • Krutskilinõ kanamiis
  •  
  • Huvilidsõ saava hinnäst sannuta, umanigu umma sanna näüdädä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Memme–taadi pidu
     
    Maikuu viimätsel puulpääväl peeti Mõnistõ rahvamajan, maja kõrval muru pääl ja muuseumi iin maha üts lõpmada illus pidu. Kokku saiva terve maakunna memme-taadi iän inemise, kiä ega nädäli kokku saava, et tandsu, laulu vai pillimängu har’uta.

    Memme-taadi piduga tüküs mitmõl puul külh nii olõma, et memme omma, a kos nu taadi saiõ? Seol pidul oll’ meesterahvõid kah õks tandsman.

    Pidu laabu nigu nüüri müüdä, es olõ määnestki tühjä passmist ega vussõrdamist, nigu vahel mõnõl puul ette tulõ, ku mitmõ kandi rahvast pall’u kuun.

    Õdagupoolõs oll’ rahvamajja Kuslap laulma kutsutu. Lõunaeestläne om õks kummõmba verega külh ku muijalt peri eestläne. Nii nigu Volli laulma naksi, nii oll’ põrmand tandsjaid täüs. Uma rahvamaja kapell, kiä kuulsale esinejäle puhkust and’, oll’ kah viimätse pääl.

    «Kas sul om meelen, ku mi Mõnistõ koolin kävve ja ega augustilõpul isetegevüsläisi pidu vai viimäne suvõpidu oll’, enne ku noorõ kotust ärä egale poolõ muialõ kuuli sõiti. Sis oll’ ka Kuslap alasi esinemän ja rahvast tull’ nii pall’u, et rahvamaja pedi lahki minemä,» müksas’ koolisõsar mullõ kontserdi aigu külge.

    No mis ei olõ meelen… Nigu eilä olõs kõik ollu, aga neli aastakümmend tulõ tuust ärä ja enämbgi viil…

    Nõlvaku Kaie
     
     
    Lugu häie mõttidõ liinast Tartost
     
    Ilda-aigu kõnõl’ aokiränduse kooliveli edesi üte juhtumisõ, midä tä esihindä silmäga oll’ nännü.

    Kõndsõ tä Tarto keskliinan ja kuuld’ hirmsat larmi. Uudishimu täütmises hoitsõ tä sammu larmi poolõ ja sis näkk’, kuis kats kolmanda klassi poissi kiusasõ ütte edimädse klassi jundsut. Taa es olõ määnegi umaette kotus, õkva kesk uulitsat.

    Vanamutikõsõ kõndsõva, kaiva ja lätsivä edesi. Lähkün timmsevä kolm pomšši olt. Viimäte läts’ kiusaminõ nii hullus, et «vägiläse» võtsõva väikumba mehe käest mütsü ja koolikoti är ni pandsõva juuskma.

    Tuu pääle naksiva pomši kaakõ takan ajama. Kõgõpäält vissiva «kõva mehe» minemä nokimütsü ja õkva ka säläkoti. Pomši veivä as’a väikulõ nagamannilõ tagasi ja trööstevä, patsutiva ola pääle.

    Taa om näütüses, et paadialutsõl või olla kõgõ parõmb süä, kõgõ õigladsõmb miil, a taa viinakurask jätt kõik hää varjo. Samal aol om «hää liinakodanik» patust prii... Kost otsast kaia!

    Mihailovi Siim
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin