Nummõr' 233
Piimakuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Muusõum näütäs ja oppas
  • Uudissõ
     
  • Võrokõsõ ja seto aroti ütitselt uma keele asju
  •  
  • Jaani-puulpääväs Sarru!
  •  
  • Võrokeelidse kirändüse puut Internetin
  • Märgotus
     
  • Kitsõpidämise kittüses
  •  
  • Kiudutaminõ 1941: Onoperi perre lugu
  • Elo
     
  • Krutskilinõ kanamiis
  •  
  • Huvilidsõ saava hinnäst sannuta, umanigu umma sanna näüdädä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Inspektri kalamiihi nögimän
     
    Ermeli Vaido
     
    Suvinõ õdagupoolik, päiv paistu lämmäde ja tuult oll’ veidü. Toimõti uma moro pääl, ku näi, et naabrimiis tulõ mi poolõ. Tä tull’ pallõma, et mi lääsi ta väümehe poolõ ja proovisi jõõst kallu püüdä.

    Ma jäi edimält mõtlõma, minnä vai ei, kotun niigi toimõndamist. A sis kai, olkõ noh, kalalõ võissi iks minnä. Ütli, et mul om kehvä õng, ridval om määnegi hädä man, jõhv ei lää ka edesi ja käänd kõikaig vussi. Naabrimiis lubasi mu õngõ kõrda tetä. Mis mõtõldu, tuu tettü. Võtsõ viil uma tõsõ poolõ ja väiku poja ka üten.

    Aimi massinalõ helü sisse, pannimi õngõ pääle ja võtimi keldrest mõnõ pudõli lahjõmbat püüdmisõlli naabrimehele üten. Naabrimehe väümiis eläs ilusan jõõkäärün. Ku mi sinnä jõudsõmi, tüüt’ sääl üts kopamiis, kiä kaibsõ parajadõ kraavikõist.

    Lätsimi õkva jõõ viirde. Kaimi õngi ja naksimi jõhvõ säädmä. Naabrimiis sai uma kõrda ja läts’ är püüdmä, ma jäi viil jõhviga jandama. Pere oll’ ka jõõ veeren.

    No ja sõs hiidüt’ minno tummõ mehehelü: «Mis püüdmine tan om, mis tan tetäs, kas tan om määnegi säädüserikmine?»

    Oh sa mait, tükk aigu ei olõ niimuudu är hiitünü ku nüüt. Kai sõs jämme mehemürägu poolõ ja ütli valgõ näoga: «Ma ei olõ viil püüdmä nakanugi».

    A miis kai ka naabrimiist püüdmän ja ütel’ hirmsalõ tõsitsõlõ: «Ja viil katõ õngõga olõti püüdmän. Tan ei ole midägi tetä, õkva tii trahvi är.»

    Tä tõmmas’ karmanist määndsegi paprõ vällä ja küsse mu nimme. Ma püüdse tälle iks seletä, et mi es tiiä, et tan ei või püüdä, ja ma tahtsõ õnnõ pruuvi, kuis õng tüütäs. Ma olli joba rehnungis valmis – protokoll ja trahv perrä – , sis kuulsõ sälä takast hikõrdamist.

    Kõik joba naarsõva. Inspektriherrä es piä ka vasta ni nakas’ naardma. Ütel’ mullõ: «No täämbä sõs ei tii trahvi».

    Tull’ vällä, et ta es olõki inspektri, oll’ muhhe Võromaa kopamiis, kes tahtsõ nall’a tetä, ja kai, mis puust seokandi mehe kah omma.

    Tõsõ mugu naarsõva, et mul nii valgõ nägo iin om ja ma sääne kergede uskja olõ. Ma olli iks väega är hiitünü, selle et püvvä kõgõ säädüsetruu olla – ja jõhv läts’ jälki vussi.

    Säälsaman heki man tõmmas’ naabrimiis ilosa hõrnapoisi jõõst vällä. No midä sa kostat!? Ei midägi. Säi vahtsõst jõhvi kõrda ja ku «inspektri» är läts’, sai eski konksi vette, a kala olliva vist ka är hirmunu ja minemä paenu.

    Egätahes olliva kõik as’aosalidsõ midägi saanu: kopamiis mu üle naarda, naabrimiis kala, pojakõnõ hulga kihulasõkuplõ ja ma üte kogõmusõ võrra rikkambas.

    No muidoki kõnõldi taad juttu koton kõigilõ tõisilõ perreliikmile kah. Terve külä sai tiidä ja imest’, ku ull’ ma või olla. A tuu mullõ ei putu.
     
     
    Vanaesä mehiläse
     
    Ku mi suvõl vanaesä ja vanaima man käümi, ei saa mi vahepääl sukugi vällä minnä. Vanaesäl omma mehiläse ja nuu tüküse meile külge.

    Minevä suvõ juhtu mukka sääne lugu. Ma tahtsõ vällä minnä. Imä ütel’, et ma mütsü päähä pandnu, a ma es kullõ tedä. Mängse vällän ja äkki kuulõ kõrva man sumistamist. Kohe ma ka es lää, õks oll’ summin kõrva man.

    Joosi tarrõ ja ütli imäle, et mul kõrva man sumisõs. Vanaesa ja imä näivä, et üts mehiläne om pleti sisse kinni jäänü. Vanaesa tõi käteräti ja pitsit’ pletti. Mehiläne kuuli är ja sattõ pleti seest vällä. Tuu oll’ külh hää, et ma tsusada es saa.

    Nogo Laura
     
     
    Kiusaja nagõl
     
    Seo lugu juhtu viie-kuvvõ aasta iist. Jäimi velega vanaimä poolõ üüses.

    Teimi aida pääle koobast. Sääl oll’ kõik nii segi. Tahtsõmi kõrra majja lüvvä. A üts kavval nagõl jäi meil katõ silmä vahelõ.

    Mu velel olliva sussi jalan. Nagõl löüdse parra ao ja läts’ velele jala sisse. Tuu es olõ harilik nagõl, a rossitanu! Avidi vele aida päält alla ja vei tarrõ.

    Vanaima võtsõ rohukarbi vällä ja puhast’ haava är. Õnnõs sai velel jalg pia terves.

    Ka mängin piät ette kaema. Kes tiid, kon jäl mõni kiusaja nagõl sinnu pass.

    Urbaniku Kerin
     
     
    Üts segäne päiv
     
    Ütel pääväl veivä esä ja imä meid sõsarõ ja velega tsuklõma. Esi lätsi nä puuti.

    Tsuklõmi ja tsuklõmi – no kavva sa õks tsuklõt.

    Varsti nakas’ meil ikäv. Mõtlimi, et läämi imäle ja esäle vasta. Nigu nimme lätsimi tõistsugumaidsi teid pite.

    Ku mi poodi manu saimi, es olõ vanõmbit inämb sääl. Ku imä-esä järve viirde saiva, ollimi jäl mi är lännü.

    Es jää muud üle, ku lätsimi tädi poolõ. Ega meil sõs telefonni üten es olõ. Tädi kõlist’ki vanõmbilõ.

    Nuu joba otsõva meid. Imä oll’ pühhä vihha täüs.

    Tä arvas’, et miika om midägi juhtunu.

    A ega tuuga viil päiv läbi es saa. Ku mi kodo sõitsõ, käändse äkki kõrvalt tii päält üts autu meile ette.

    Hää, et esä ruttu kõrvalõ käändse. Ku kiäki olõs vasta sõitnu – tuu pääle ei taha mõtõldagi. Õnnõs läts’ kõik häste.

    Õnnõtus ei ütle ette. Tulõ tetä nii, nigu vanõmba ütlese, sõs ei panõ näid ülearvo murõhtama.

    Saare Anabel
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Noorigu üleandmisõ lugu

    Taa om üts peris vana lugu, a kooliaasta lõpun passis nigu rus’k silmämulku.

    Tuul aol istõ oppaja kuun väega pikält, et märgota, kes latsist järgmäste klassi edesi saa, kes istma vai suvõtüü pääle jäetäs. Oll’ muud kah, mis tull’ sügüseni selges kõnõlda. Tuud istmist kutsuti õppõnõvvokogo kuunolõkis.

    Üten Võro liina koolin istõ oppaja ja arodi tähtsit asjo mitu tunni. Nuur naisoppaja es julgu kodo minnä, peläs’, et tä päälepasja miis ei usu nii pikkä kuunolõkit. Vanõmb miiskolleeg lubasi üten minnä ja noorigu iist kosta.

    Abielomiis tull’ ussõ pääle ja oll’ pahanu. A inne ku tä suu vallalõ sai tetä, tekk’ naasõ kaaslanõ uma lühkü ja jämme kerrega süvä kumardusõ ja ütel’: «Ait’uma, sõbrakõnõ! Mis perrä jäi, tuu tõi sullõ tagasi!»

    Miis es ütle sõnnagi. Mõnõ naisoppaja, kiä tulli üten, olli nuka takan naarust kõvõran. Seo pajatusõ päätegeläne oppaja-noorik sai järgmäne päiv noist üte käest hirmsahe tsaka. Tuu naanõ oll’ suurõ naaruga püksü likõs tennü. Õnnõtusõ pääsüüdläses pidi timä noorikut, kink peräst tuud janti tetti.


    Ruubli iist tulõvikku arvaman

    Seo jutu kõnõl’ mullõ naanõ, kes oll’ vanastõ Võrosuu pääl poodin müüjä olnu. Ütskõrd oll’ puuti tulnu mustlasõmutt. Üttegi ostjat tuukõrd poodin es olõ. Mustlanõ küsse müüjä käest ruubli ja lubasi tulõvikku arvada.

    Ruubli karmanin, vatut’ tä pikält meheleminekist ja õnnõligust elost. Ku lõpõt’, ütel’: «Anna viil üts ruubli, ma kõnõlõ, mis sinoga seo pühäpäiv juhtus!»

    Noorik vahtsõst mustlasõ õngõ es lää. «Tuu ao jõvva ma esi är uuta!» kitt’ tä vasta.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin