Nummõr' 233
Piimakuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Muusõum näütäs ja oppas
  • Uudissõ
     
  • Võrokõsõ ja seto aroti ütitselt uma keele asju
  •  
  • Jaani-puulpääväs Sarru!
  •  
  • Võrokeelidse kirändüse puut Internetin
  • Märgotus
     
  • Kitsõpidämise kittüses
  •  
  • Kiudutaminõ 1941: Onoperi perre lugu
  • Elo
     
  • Krutskilinõ kanamiis
  •  
  • Huvilidsõ saava hinnäst sannuta, umanigu umma sanna näüdädä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Õga kits olõ-i määnegi lehm, kiä kõik su ao kinni pand. Kitsõ võit mõnuga pitä!
     
    Kitsõpidämise kittüses
      
     
    Asi Allar, väiku kitsõpidäjä 
      
    Ma olõ laisk inemine, a mullõ miildüs hää ja puhas söögikraam. Et saia piimä, piä ma kitsi.

    Kitsi olõ pidänü neli aastakka. Hariligult om mul neli kitsõ kar’an. Piim om umast käest võtta ja ma ei piä murõhtama tuu peräst, et poodin piimä hinda nõstõtas.

    Pääle tuu om kitsõpiim nigu arstirohi – sääl seen om hulga inämb vitamiine ku lehmäpiimän.

    Kitsõpiimä võtt inemise ihu parõmbalõ vasta kah. Latsõ joova kitsõpiimä hää meelega.

    Kitsõ om ka väega lihtsä pitä. Tä süü egäsugumast haina. Kits püsüs terve: tä ots haina seest hindäle esi rohohainu.

    Kits om sääne puulmõtsik elläi, timäga om küländ veidü huult. Kitsõ nüstäs kõrra päävän, a ku üte päävä vahelõ jätät, ei juhtu tuust kah suurõmbat midägi.

    Kits and päävän liitri jagu piimä, nüsmine om küländ lihtsä.

    Kitsõpiimäst saa väega hääd juustu, ja tuu tegemine om lihtsä. Vaia om laapi, juurõtust ja piimä. Laap om üts sääne vedelik, ensüüm, midä tsilgutõdas piimä sisse, et tuu kalõs lännü.

    Üteldäs, et kitsõpiimäl om määnegi esieräline maik. A tuu tulõ sis, ku piim sais. Värski piim om peris hariligu piimä maiguga.

    Üts kits süü talvõga umbõs redelitävve haina. Nüsmise aigu om hää, ku annat tsipa kaara kah.

    A lemmiksüük om kitsõl paiuvõsu – kuur ja lehe. Ja egäsugumadsõ juuriguperä: kartolikoorõ ja muu kraam, kõkkõ säänest kits süü.

    Kitsõ tapminõ om sama lihtsä ku lamba tapminõ. A kitsõliha om pia kõik puhas laih. Kitsõ naha võit är parki, a ma ei olõ tuud tennü.

    Kitsõsitta saa küländ veidü, a siski parasjagu, et pindremaalõ väetüst saia.

    A murupügämise man kitsõst külh api ei olõ. Tä võtt suutävve siist, tõõsõ säält. Ja aiast tulõ kül kits kavvõn hoita. Sääl või tä väega suurt kurja tetä ja tuu kur’a tegemise man om tä viil hirmus kavval kah: ku esi lähkün olõt, kae-i aia poolõgi.

    Mu meelest om kitsõpidämine õkva sääne kuntimüüdä asi. Huult om veidü ja uma piim om lavva pääl. Lehmäga panõt uma elo väega kinni, a kits lask õks vabambalt hingädä.

    Kits om laisa mehe lehm!
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin