Nummõr' 233
Piimakuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Muusõum näütäs ja oppas
  • Uudissõ
     
  • Võrokõsõ ja seto aroti ütitselt uma keele asju
  •  
  • Jaani-puulpääväs Sarru!
  •  
  • Võrokeelidse kirändüse puut Internetin
  • Märgotus
     
  • Kitsõpidämise kittüses
  •  
  • Kiudutaminõ 1941: Onoperi perre lugu
  • Elo
     
  • Krutskilinõ kanamiis
  •  
  • Huvilidsõ saava hinnäst sannuta, umanigu umma sanna näüdädä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Krutskilinõ kanamiis
     
    Rahmani Jan
      
     
    Pulga Jaan kontroll, kas taa Kornvalli tõugu haudja kana pesäga om õks kõik kõrran. Om, muna omma seen, või tagasi haudma minnä külh. 
      
      
    Inglüse modern-kääbüs-võitlus- kana (kikas).Munnõ täüs kanapesä.
      
    Ei tiiä, kos tuu Pulga Jaan jäänü om? Niimuudu olõ mitu kõrda mõtõlnu. Siist-säält om ütte-tõist iks kuulda. Kõgõ ands’akamb jutt om sääne, et Jaan om mitmit esi sortõ kannu üle ilma kokko otsnu, pidä ja kasvatas noid.

    «No ja mis sis. Määnegi aoviidüs piät olõma, mõni korjas markõ, ma kogu kannu,» seletäs Pulga Jaan mu suuri silmi pääle.

    Tulõ vällä, et küläjutu omma õigõ olnu. Ümbre maja omma egäl puul võrgu ja puuri, egäsugumaidsi kirivit tsirkõ juusk aian ja moro pääl. Nigu Riia eläjäaian.

    Om kikkit ja om poigõga kannu. Osa omma pikä hannaga, osa ilma hannalda. Rassõ om arvo saia, kas naa iks omma kana ja kikka, vai määndsegi muu vällämaa tsirgu.

    As’a tege rassõmbas tuu, et hani jalotas säälsaman, lumbi pääl omma pardsi, puurin omma vuti, koskil mar’a-aian puhmõ all pidävät faasani kah olõma.

    Sumatra, Yokohama...

    «Ega kana sul pildi pääle ei jää,» ütles Pulga Jaan, ku proovi mõnt pildistä. Ja õigus täl om: iist är juuskva. Seo kanasordi nimi ollõv Sumatra.

    «Musta, ligi maad kerega. Harja piaaigu ei olõ. Kikkal om mitu paari kannussit ja häste suur hand. Hää umahus om tuu, et ei põe Mareki viirust.

    Muna omma valgõ. Tuu om imelik, selle et täl omma kõrvalapi verevä. Muidu om nii, et verevä kõrvalapiga kannul omma pruuni muna, valgõ kõrvalapiga kannul valgõ.

    A ei olõ väega munakana, om dekoratiivkana rohkõmb. Ku tä mar’a-aian uma pojakurnaga ümbre hulk, sis om tedä lihtsäle kinä kaia. Tä kõnd piaaigu faasani muudu.

    Mul om naid hää pitä tuuperäst, et mul oll’ kats suurt vainlast: rebäse ja kulli. A nä vahisõ kõik aig taivalõ ja andva uma signaali ja ku kull om, sis mindäs puhma ala ja haina sisse, ja ku repän om, sis linnatas üles. Naa omma tõisilõ kannulõ iinkujus kah, hindä alalõhoitmisõ instinkt om kõva.

    Tuu sakslanõ, kelle käest ma naa tõi, ütel’, et ega ma naist vallalõ inämb ei saa. Naid vast Eestin kellelgi muul ei olõ ku mul.»

    Ja tuud juttu tulõ viil, egä kanasordi kotsilõ. Yokohama. Samo. Inglüse modern-kääbüs-võitluskana. Araucana (luu sinitsit munnõ!), Marán. Taa perämäne om munakana, kink muna ei pidävät salmonelloosi jäämä.

    «Tuu ollõv umakõrda põhjustõdu tollõst, et nuu poori, mis munakoorõ seen omma, omma väega väiku, salmonella ei lää säält läbi. Kolesterooli tuu muna sisen kah ei olõ.»

    A mille sis kõik noid Maraani kannu ei piä? «Taa munõs tunduvalt vähämb ku tõsõ kana!» Vot sullõ munakanna. Pulga Jaan tunnistas, et säändse eriumahusõ võiva liinalegendi kah olla, egäüts kitt jo umma kaupa.

    Kanapidämisest Eestimaal

    «Ku kaia Eestimaa kanapidämist, sis tuu, et inämbüisi ostõtas odavit välläpraagituisi kannu, määnegi aig õigustas hinnäst,» lätt Pulga Jaan jutuga uma moro päält kavvõmbalõ.

    «Ku noilõ panõt spetsjõusöödä pääle, sis nuu munõsõ külh. A nuu kana omma peetü puurin seen. Ku nuu vällä laskõ, sis... Edimädse kana mul lätsivä jalgupite lumpi ja korssiva kõik kunna vällä. Näil om suur valgupuudus, nä omma arõtõdu suurõ hulga valgusöödä pääle.»

    Valgõ kana ollõv parõmba. A noil om suur hari, nä ei kannata külmä, talvõs näid külmä kätte jättä ei saa. «Ma olõ naid nüüt ristanu siin.»

    Kae, taast jutust nakkas joba midägi vällä kuurduma. A ku pall’o kannu tuu Jaan sis kasvata mõtlõs? «Eelä panni viil üte portsu haudma ja otsusti, et tuu om nüüt seo suvi viimäne ports. Kõik muru om joba kannu täüs.»

    Saksakeelidse kanaraamadu

    Vahtsit tiidmiisi kannu kotsilõ saa Jaan raamatist. Noid om täl terve unik – eesti, saksa, inglüse keelen.

    Raamat ollõv sääne kotus, kos targa oppasõ ull’õ. Võta ette üte piltega raamadu – «Taschenatlas. Hühner und Zwerghühner. 182 Rassen für Garten, Haus, Hof und Ausstellung».

    «Är noid kaegu, kohe ette om Zwerg kirotõt. Nuu omma kääbüskana,» saa ma kipõ keeleoppusõ.

    Internetti Jaan vahtsidõ tiidmisi saamisõs ei tarvita, a tiid täpsele, mis asi tuu om.

    «Internet om sääne kotus, kon ulli oppasõ ull’õ,» om Jaan kimmäs. A ütiskunna sadamisõ perämäne etapp ollõv tuu, ku ulli nakkasõ tarku oppama.

    Vahtsit kanatõugõ saa Jaan tõisi kanakasvatajidõ käest, ost vai vahetas noid. Osa om tä lasknu tuvva kogoni Saksamaalt. Sääl pidävät olõma niimuudu, et saat kanna postiga ütest Saksamaa otsast tõistõ kah saata, õnnõ tuu saatminõ masvat sama pall’o ku kana esi, ligi 15 eurot.

    Lõpõtusõs lätt jutt kõrras ilma ettearvamisõ pääle kah. «Kanapoja kuurduminõ lätt häste sis, ku piksevihm om. Ku kana haudma läävä, sis loet kolm nädälit ja sis tulõ piksevihma. Inämb-vähämb lätt tuu asi täppi.»

    Ku olõ väreti kinni pandnu (et lamba ussaida es tulnu!), tulõ, ei tiiäki, mille, pää sisse üts vana rahvalaulusalm. Sälä takan kannu siivahelü ja pää seen hulk pilte kirivist kannust, nakka hünisemä:

    Ku ma olli edimäst aastat saksa man
    saks lubasi mullõ kana anda kana
    mullõ munnõ lõi
    valgit, hallõ, sinitsit ja verevit!
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin