Nummõr' 232
Lehekuu 31. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sannan suidsutõdulõ lihalõ nõutas müügilupa
  • Uudissõ
     
  • Võrokiilne teos Hilaro juubõlikontsõrdil
  •  
  • Vahtsõ võrokiilse saatõ ETVn
  •  
  • Urvastõn peeti urbanipäävä laata
  •  
  • Keelepäiv Võro- ja Setomaa piiri pääl
  • Märgotus
     
  • Võrokõisilõ uma lipp!
  •  
  • Olõ luudusõga sõpõr!
  • Elo
     
  • Tagamõts ja Võhandu
  •  
  • Soldanipoissõ võidukat laulupunti vidä võrokõnõ
  •  
  • Võrokõisi sõbõr Kaalepi Ain – 85
  • Juhtkiri
    Kae, miä ütel
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kiri
     
     
    Uma söögi pästmise oppus
     
      
     
    Harju Ülle, päätoimõndaja 
      
    Sannan suidsutõdut lihha tohe-i müvvä, selle et sannan ei tohe süvvä tetä – sändse murrõ tõi laemba rahva ette Haanimaa turismikõrraldaja Veeroja Eda.

    Küsümüs ei olõ õnnõ nõudmisõn, a võrokõisi söögitegemise oppusõ hoitmisõn.

    Lihha suidsutõdas sannan, leeväkohetus nõsõs puutõrdun – tuu om mi uma perändkultuur, midä mi tahami hoita ja midä mi külälise tahtva nätä-maitsa.

    Veterinaar- ja toiduammõdi ammõtnigu olõ-i kur’a: nä ütlese, et hallõ jah, et sääne Euroopa Liidu määrüs om, miä sekäs vanaaolidsõlt tettü söögi müümist.

    Tuud saa muidoki muuta, a tuus piät tegemä ettepanõkit... A kiäki olõ-i tennü ja nikani ku ei tii, jääs kõik vannamuudu.

    Tuu jutu pääle tull’ õkvalt küsümine, et mille olõ-i sõs noid ettepanõkit tettü? Kas sõs om rassõ kirota üts väiku papõr, et «Tekke määrüse sisse üts parandus: ku süük om valmis tettü õkva vanaaolist muudu, sõs või tuud müvvä.»

    A tuu olõ-i niisama. Et säänest «ettepanõkit» õigõhe kirja panda, nii et tuu ülepää jutus võetas, piät kirjapandja tundma Euroopa Liidu säädüisi läbi ja lahki.

    Tuu tähendäs, et olõma kas esi opnu jurist vai sõs säädüsetundjalõ taa tüü ärtegemise iist kõvva masma. Piät väega häste tiidmä, kuis omma itaallasõ saanu lua müvvä kiviahon tettüt pitsat vai norraka maa seen määnüt kalla. Ja taplõmisõ vurhvi piät kah umajago olõma ja pall’o aigu kõgõ taa jandali jaos.

    Väiku Võromaa söögitegijä olõ-i säädüsemiis egä rassõ rahakotiga suurtuutja.

    Timä taht umma süüki tetä nii pall’o ku jõud ja tuuga hindäle tsipakõsõ elämise rahha tiini. Ku sannan savvunu liha hää saa, sõs müvvä tuud restoraanõlõ, tõisilõ turismitalopidäjile... Ja hoita alalõ Võromaa söögiperändüst.

    Kink jaos piässi olõma tähtsä, et uma vana söögiperändüs alalõ jääsi? Iks Eesti riigi jaos.

    Tuuperäst saagi tuud «saatuslikku» määrüst muuta õnnõ riik: Riigikogo vana Võromaa saadigurühm saa teema üles nõsta, Riigikogo saa tetä otsussõ, et tulõ naada määrüst muutma.

    Põllumajandusministeeriümi palga pääl omma hää säädüsetundja ja tõsõ ammõtnigu, näile saa tüü-ülesandõs anda juriidilidsõlt kimmä «ettepanõgi» kirjapandmisõ.

    A mi tan Võromaal saami tetä kõvva hellü, et mi mõistami viil umma ja hääd süüki tetä, tahami tuud mõistmist alalõ hoita ja ku külälise tahtva mi söögi iist massa, sõs tuu raha ka vasta võtta.

    Nii et ku seo murõ kõrda lätt ja om mõttit, midä viil olnu vaia uma söögi (vai muu uma as’a) alalõhoitmisõs är tetä, andkõ teedä! Korjami suvõ joosul mõttõ kokko ja sügüse, ku riigikogolasõ jäl päält puhkust tüül, kõnõlõmi taast as’ast viil kõvõmba helüga edesi.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin