| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | | | | Ruitlasõ Olavi, elokunsti meistri | | | | |
Ei tiiä, mille as’a, mis saisma jäävä, esihindäst purus läävä? Sügüse pandsõ paadi kuun moodoriga kuuri ala, keväjäs oll’ moodor võtnu hääs tuksi minnä.
Hüdrofoor põrmandu all oll’ lahki külmänü, vihmaviirenn kaartõ külest vallalõ tulnu. Väega ands’ak... Mõtlõ, et ei julgugi väega pikält esi kohegi saisma jäiä, vast viska kah vedro vällä. Istmine om jäl ikäv ja kõrraligu inemise hariligult istma ei lää.Kuigi neo, kiä istva ja istmast tulõva, omma peris häste hoitunu. Mõtsamaa tapmisõ telnü Polistšuk sai vangimajast vallalõ – istsõ aastit ja vällä tull’ tävveste kõrran inemine.
Kinniistmine om tõsõltpuult hää kah: saat umma elonatukõist pikendä. Aasta hariligu inemise elon lindas nigu tuvisitt silmi iist müüdä, a ku aasta kinni istut, sõs vinüse päävä nigu tatt ja üts aasta tunnus kümne iist.
Seoga tulõ vällä, et saisminõ ja istmine ei passi. Ainumanõ julgõ variant om kolmas – pikutamine.
Videlet sängün ja pääle lamatiisi ei ähvärdä sinno midägi. Ei saa jala päält kokko sata, auto ala jäiä, ei sata ijäpurik päähä, ei midägi.
Ikäv om, a istu om kah ikäv. Pikäle ollõn saat vähembält kuikivõrdki valli: saa pikuta sälä pääl, katõ küle vai kõtu pääl. Istjal om õnnõ kats persepuult.
Inemise pidäse hinnäst luudusõn ülearvo tähtsäs. Om sääne arvaminõ, et piät kõik aig nigu Einstein rabõlõma ja vällä mõtlõma, kuis ütiskunnalõ tarvilik olla. Mul oll’ kunagi pini. Must dogi Mortimer. Koolitõt elläi, medäli rõnnan ja... Medälit sai tuu iist, ku näütüsel kävet ja pini käskmise «Lama!» pääle pikäle visas’. Kohtumehel hää miil, mul ja pinil niisama.
Tuu jutt ei olõ õigõ, et pikutaja inemise elon midägi ei muutu. Muutus külh. A ku meil luvvas firma ja tahetas katõ kuuga miljonääres saia, sis kas sääne muutus om inemiisile hää? Ei olõ, rüüvjä om jo tõisilõ inemiisile kuurmas.
Ma mõtli vällä muutuisi normaalsusõ näütäjä. Tuud tulõ võrrõlda varbaküüdsi kasumisõ huuga. Pikutat rahuligult ja kaet varbit. Ku täämbä-hummõn ei juhtugi midägi, sõs kolmõ kuu peräst om kannahtaminõ är tasotu. Ja suur rõõm om kõiki väikeisi rõõmõ summa. Küüdse kasusõ, hapõn tulõ ette, raamadupapõr kaasi vaihõl lätt pikäpääle kõllatsõs.
Ildaaigu tetti määndsegi näütäjä perrä maailma inemiisi õnnõligus olõmisõ tapõl. Sääl oll’ päält kolmõkümne riigi, kõgõ õnnõligumba inemise elli Kanadan ja kõgõ õnnõtumba Türgün. Eesti oll’ takastpuult neläs, vist õkvalt Tšiili iin.
Tõnõ õnnõtapõl pandas kokko Eurovisooni lauluvõistlusõ perrä ja midä mi «Rokehveller striit» Asõrbaidþaani küüdsivahtjidõ kõrval näüdäs’... Ei midägi.
Visakõ pikäle ja ärke rabõlgõ! Las Andsip rabõlõs meid viie rikkamba hulka, kõgõ õnnõligumbas saami esi ummi jõudõga.
| | | | |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
