Nummõr' 232
Lehekuu 31. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sannan suidsutõdulõ lihalõ nõutas müügilupa
  • Uudissõ
     
  • Võrokiilne teos Hilaro juubõlikontsõrdil
  •  
  • Vahtsõ võrokiilse saatõ ETVn
  •  
  • Urvastõn peeti urbanipäävä laata
  •  
  • Keelepäiv Võro- ja Setomaa piiri pääl
  • Märgotus
     
  • Võrokõisilõ uma lipp!
  •  
  • Olõ luudusõga sõpõr!
  • Elo
     
  • Tagamõts ja Võhandu
  •  
  • Soldanipoissõ võidukat laulupunti vidä võrokõnõ
  •  
  • Võrokõisi sõbõr Kaalepi Ain – 85
  • Juhtkiri
    Kae, miä ütel
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kiri
     
     
    Kallis kõtutäüs
     
    Leoki Hilja
     
    Mu kodokotusõlõ Rummi küllä om Sõmmõrpalo valla protokollõ perrä asutõdu kolhoos 17.03.1949. Seo kuupäiv om võlss. Tegeligult jäi kolhoosi asutaminõ aprilli algustõ. Arvada tahtsõ vald näüdädä kolhoosi astmist inne kiudutamist (25.03.).

    Vallajuhi soovidi võtta kolhoosi nimes Juuni Võit. Rahvas nõudsõ, et meil om Rummi külä, olgu sis kolhoosi nimes Rummi Võit. Rahva tahtminõ jäi sis pääle.

    Esimehekandidaadis esitetü uma külä miis Sika Hugo es taha ammõtit vasta võtta.

    Põhjõnd’, et om väikese kõnnõanniga ja ei tulõ kolhoosi juhtmisõga toimõ. A parõmbat kandidaati es olõ kah, kõik olli joba vanõmba mehe. Sikk oll’ sis 41, inneskine kõrraligu keskmädse talo peremiis, ja valiti är.

    Kõgõ edimädsenä alost’ tüüd varadõ ütistämise komisjon. Elolda vara nigu põllutüüriisto ja massinidõ kokkotuumisõga es olõ probleemõ. Nä jäivä sinnä, kos nä küüne ja kuurõ all olli, kuigi olli kolhoosilõ antu. A eläjide kokkotuumisõga tulli hädä. Esimiis sõksõ jalgrattaga kümnit kõrdu majapidämisi piten ja andsõ käsü eläjä kokko tuvva.

    Tuu mõosi rahva hingele iks väega valusalt, ku pidit armsalõ Maasulõ nööri sarvilõ pandma ja är ütitsele lauta viimä. Tagasi tullit tühält põllõnukaga silmi pühken. Ka eläjä es taha ütist ello umas võtta. Kar’us es jõvva näid nurmõ pääl kuun hoita. Lehmä tundsõ, et uma kodo om lähkün ja panni kodo poolõ putku.

    Ku oll’ jo mitu kuud kolhoosin oltu, nakas’ rahvas nõudma, et tulõs tetä üts ütine pido. Sis olõs nätä, pall’o meid jo kokko om.

    Kindlusõ mõttõn küsse esimiis vallast perrä, kas iks om lubatu pito tetä.

    Vallast oll’ vastatu, et pito või pitä külh, a ku tahetas lavvaga pido tetä ja produktõ võtta, sis ilma rahalda ei või.

    Produkti tulõ är hinnada ja hind pidoliidsi käest sisse nõuda.

    Seod masmisõ juttu rahvalõ kiäki edesi es kõnõlõ, pääasi, et luba oll’ käen.

    Nii nakati ettevalmistuisi tegemä. Tapõti eläjä, tetti sülti, pasteeti, praati.

    Käüti veskil, küdseti leevä, saia, tetti kodoõlu. Laud oll’ loogan. Viina külh es olõ. Tuul aol viina nii pall’o es juvvaki nigu nüüt.

    Pidokotussõs valiti Mõtsa talo suur laudpõrmanduga viläküün. Sinnä tuudi pikä lavva ja pingi sisse, sainaveere ehiti kõivõga. Olliva ilosa põimukuu ilma, vili oll’ viil koristamalda ja küün oll’ vaba.

    Pido sai peetüs, kõik läts’ ilostõ kõrda. Pernaasõ lugõsiva kulutõdu produkti kokku ja pandsõva kogusõ akti kirja. Akti kinnit’ revisjonikomisjon ja tuu anti raamadupidämisele.

    Raamadupidäjä rehkend’ summa vällä ja jagasi pidoliisi vaihõl võrdsõlt är. Seod rahha es nakata eräle sisse nõudma, a kanti egäüte kontolõ nigu tüütasost avansina kätte saadu raha.

    1949. aasta aruannõ kinnitedi 1950. aasta radokuun üldkuunolõkil. Plaan sai täüdetüs õnnõ teräviläsaagiga — vili kasvi vanno talomaiõ pääl ja oll’ illos.

    Normipääväle saadi terävillä anda üle nelä kilo. Seo oll’ ka edimäne ja viimäne
    nii korgõ normipäävä tasu kolhoosi aoluun.

    Kõgõ muuga jäivä plaani suurõn osan täütmäldä. Esieränis suur oll’ raha puu
    dujääk. Ku normipääväle oll’ ette nättü üle kuvvõ rubla, sis anda sai alla rubla kopkit.

    Rahapalga vällämasmisõga tull’ suur pahandus. Egäüts mõistsõ uma palga vällä arvuta. Ega rahvas tõisist aruandõnumbrist huvitõt es olõki, oll’ õnnõ kats asja: pall’o saa normipääväle villä ja rahha. A palgalehe näütsi pall’o väikumbat vällämassusummat, ku inemisel uma arvõstusõ perrä olõs pidänü olõma.

    Kassapidäjä es tiiä üteldä muud, ku et säält om midägi kinni peetü. Tull’ segähüs: no mis meil om kinni peetü, ku mi ei olõ kolhoosist midägi saanu ega avanssi võtnu; kohe mi raha om pantu, kas kõrvaldõdu?

    Minti esimehele kaibama. Esimiis es saa kah as’ast arvu. Sai mul, vahtsõl raamadupidäjäl, sis esimehele kõgõ inne selges tettüs, et seo om pidosöögi raha, mis palgast om maaha võetu.

    Esimiis ütel’ mullõ, et ma olõs pidänü tuud söögirahha vähembäs tegemä, sis olõs rahvas rohkõmb kätte saanu.

    A eemisel raamadupidäjäl oll’ uma tüü kõrran hoiõtu, sääl es saa üttegi nummõrd muuta. Tull’ sis egäleütele uma epistli ette lugõda: pidosöögi raha läts’ palgast maaha.

    Pidol käümist kül kiäki es eitä, a imestedi, kuis tuu kõtutäüs piaaigu aastapalga masma läts’.

    Kes ildamba kolhoosi olli tulnu ja kellel vähämb normipäivi oll’, jäiväki uma kõtutävve kolhoosilõ võlgu.

    Arotõdi sis hindä vaihõl: näet, nüüt olõmi kolhoosin ja elämi nigu nõiatsõõrin.

    Nüüt om kõik vara ja kraam mi uma, ütskõik, kuis mi seod pruugimi, kas söömi vai joomi — kellele mi uma kraami iist masma piäsi?! A näet, piät masma, ja viil
    soolatsõlt!

    Egä seo elu edimädsel aastal kuigi häste edesi es lää. Inemiisil olõ-s tahtmist tüüd tetä. Vana, harinu elostiil oll’ nigu läbi lõigatu. Es jõuta tüüd õigõl aol är tetä vai jäi ülepää tegemäldä.

    Esieränis suur oll’ rahapuudus.

    Normikohustusõ kattõs müüd kraam nigu liha, piim, vili, hain oll’ kõik väega madala hinnaga.

    Turul müümises es jää midägi.

    Ku eläjä lautõ mano kokko tuudi, oll’ sinnä kõkkõ vaia. Vaia oll’ osta kaalaketi, piimänüssigu, karra, jahutusanoma, vigla, lapju, hobõsõriista jne.

    Rahalidsõ välläminegi olli suurõmba ku sissetulõk. Tihtsäe pandsõ esimiiski sinnä umma rahha. Naanõ koton sundsõ: kas sa uma raha kunagi ka kätte saat? No mis hädäga tetä. Elo tahtsõ elämist.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Trehvämine «kõnõlõja» piniga

    Vanapaarilõ Võro lähkün miildü õdagist inne magamaminekit välän jalota. Ütel säändsel rahulidsõl õdagul patsiirse paar jäl suurõ tii veeren. Naanõ, kes käve perve lähkül, jäi saisma. Perve all ukõrd’ midägi tummõt.

    «Mis tuu pini sääl tege?» imeht’ tä. A tummõ kogo ai hindä pistü ja ütel’ väega pahatsõlõ: «Olõ-i ma teil määnegi pini! Tahtsõ sõbra poolõ minnä, a jõgi om vaihõl. Opakõ, kost ma piässi minemä!»

    Ku võõras miis oll’ kätteopatut tiiotsa piten astma naanu, kaivas’ vanaprovva, et «kõnõlõja» pini hiidüt’ tedä. «Peräkõrd trehvämi viil UFOt kah,» ütel’ tä. Tuuaig, vahtsõ Eesti ao algusõn kirotõdi ja kõnõldi UFOdõst väega pall’o.

    Kapoga kiholasõparvõ vasta!


    Minevä keväjä lätsi ilma väega lämmäs. A lämmi ilm meelüt’ kiholasõ vällä. Maamiis sõbraga oll’ poodin, et säält kiholaisi häötamise kihvti osta. Riiuli pääl saisõva purgi, egä purgi pääl oll’ kirän tegijäfirma nimi: Kapo. Muidogi tiiämi tuu nime all ütte tõist ammõdiasutust.

    «Taa või hää külh olla, a peräkõrd om lutik* seen,» karist’ üts miis sõpra, ku tuu oll’ ostmiskorvi paar purki nõstnu.


    *Lutikus nimmas rahvas päältkullõmisõ aparaati.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin