Nummõr' 232
Lehekuu 31. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Sannan suidsutõdulõ lihalõ nõutas müügilupa
  • Uudissõ
     
  • Võrokiilne teos Hilaro juubõlikontsõrdil
  •  
  • Vahtsõ võrokiilse saatõ ETVn
  •  
  • Urvastõn peeti urbanipäävä laata
  •  
  • Keelepäiv Võro- ja Setomaa piiri pääl
  • Märgotus
     
  • Võrokõisilõ uma lipp!
  •  
  • Olõ luudusõga sõpõr!
  • Elo
     
  • Tagamõts ja Võhandu
  •  
  • Soldanipoissõ võidukat laulupunti vidä võrokõnõ
  •  
  • Võrokõisi sõbõr Kaalepi Ain – 85
  • Juhtkiri
    Kae, miä ütel
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kiri
     
     
    Võrokõisi sõbõr Kaalepi Ain – 85
     
      
     
    Kaalepi Ain 
      
    Võro keele avvustaja, Uma Lehe lugõja, keele- ja kirämiis Kaalepi Ain saa 4. piimäkuu pääväl 85. Nigu iks suvõl, om kirämiis parhilla uman maakoton Karulan. Süämlik õnnõsuuv sinnä tälle! A tan omma kats võrokõist kirotanu suurmehe kotsilõ üte kildakõsõ.

    Uma Lehe toimõndus

     
    Kaalepiga jututat iks neli-viis tunni

    Kaalepi Ain esi võrokõnõ olõ ei, mo teedä om tä Tartomaa vai muistitsi Uandi juuriga. Et Ain om Elvan kasunu, sõs om tä latsõst kuuldnu tarto kiilt.

    Ku nüüt Aini pernaanõ om peri Karulast, oll’ vas’t Vana-Hauka talost, oll’gi köüdüs Võromaa ja võro keelega olõman. A päämidselt opp Ain kõkkõ õks raamatist, selle et taa miis om täüs ja otsani raamaduinemine.

    Vana-Hauka om taa kotus, kohe parhilla om elämä lännü Navitroll’a. Kaalepi imändä rahvas jäi kotusõst ilma Vinne võimu tulõkiga ja nii tull’, et Kaalepi otsõ vahtsõ kotusõ:Sora. Omma sõs õga suvõ nimä sääl Karula Soral ja küländ pall’o Eesti kiränikke ja muid inemiisi om sääl külän käünü.

    Päämäne om olnu õks jutuajaminõ Ainiga, kõnõlõminõ raamatist ni kõgõst muust. Ku timäga jututama jäit, sõs läts’ õks neli-viis tunni. Ja jutt viirdü ütest ilma otsast tõistõ. Näütüses alostusõs kõnõldi ülikooli opiplaanist, a lõppi jutt hoobis valaskala hähämängõ man.

    Vaihõpääl oll’ kõnõld Iisraeli sõariistust, Hiina kalasöögist, araabia keele mitmusõst ni vas’kanaha parkmisõst.

    Ain om eloaig huvvi tunnu vähämbide kiili ja veeremaa rahvidõ vasta. Soovi, et Ainil olõs viil hää mnõkõnõ aastit iin ja saanu viil hulga aigo olla Eesti kirärahva suur vana miis.

    Elleri Kalle

     
    Kuis lehm Kaalepil külän käve

    Kolhoosiao lõpun juhtu kõrd sääne lugu, et Mähkli külä mehe Purlau Jüri lehm oll’ kuikina toki maast vällä tõmmanu ja üten ketiga roitma lännü.

    Lehmä otsmisõ käügin oll’ kokku trehvät Kaalepi Astridiga, kiä puulnall’atõlõn oll’ märknü, et näil om nüid kah lehm. Jüril oll’ edimäne mõtõ, et no sõs ei piä Sora rahvas inämb timä man piimä perän käümä. A sõs tull’ mõttõs, et tuu või hoobis timä ärkaonu lehm olla. Vas’kan oll’ tä jo Soral kasunu. Astrid kõnõl’, et kuuliva üten perrega, et Aini tüütarõst määndsegi pragina ja astmisõ kuulda omma.

    Lännü kaema ja kos sõs suur täüssöönü lehm oll’ saisnu kirotuslavva kõrval ja kaenu perrerahvalõ ummi suuri silmiga otsa. Kaalepi Aini tüütarõl om eräle uss, katõ poolõga, ja säält oll’ sõs lehm tarrõ saanu nii, et kiäki näe es. Kas lehm Kaalepi lavva päält määndsegi kirätükü kah är sei, tuud Jüri es tiiä.

    Kuuba Rainer


     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin