| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Suu – talopidäjä nuhtlus | | | Vanavanaesä ost’ 1875. aastagal Võromaal Vahtsõliina vallah Möldri küläh Gothard von Liphardi käest talo perises. Vanavanaesä oll’ mõisah sepp. Tuuperäst naati tallo kutsma Sebä talos. Perre miihi, naisi ja latsi nime ette panti Sebbä.
Esä võtt’ 1922. aastagal naasõ. Täl veli elli jo mitmit aastit uma küleluuga. Sündü latsõ. Elämine jäi katõlõ perrele kitsas. Esä nakas’ hindä perre jaos talo õdagupuulsõhe viirde elomajja ehitämä. Maa oll’ sääl vilets:olõ-s muud ku savidsõ mäenuti ja noidõ vaihõl suukõsõ. Esä valõ korgõmba kotusõ, kohe es tulõ vesi küle ala. Elomaja sai valmis 1930. aastagal. Esä, imä, kats poiga ja esä vanapoisist lell tulli vahtsõhe majja elämä. Ma olli perre viimäne lats ja sündü vahtsõh kotoh 1931. aastagal.
Mi kotost kõõ kavvõmbah oll’ Taskasuu. Ümbre suu oll’ mõts, õnnõ lõunõpuulsõh küleh oll’ hainamaa. Suu oll’ nigu karmanih. Selle tedä nimmatigi Taskasuus. Timäst veidükese mi kodo poolõ oll’ Lämmisuu. Suu oll’ mõtsa seeh. Sääl es puhu tuul. Kõgõ oll’ sääl lämmämb ku mujjal. Kodo küle all oll’ Mustkasuu. Sääl kasvi pall’o mustkit ja joovkit. Talo hummogupuulsõh veereh oll’ Aeniidüsuu. Tuu oll’ sääne niit, kohe vihmatsõl suvõl es saa pääle minnä. Muido oll’ hää hainamaa. Hainategemise aigu tulli haina põllu pääle vällä kanda ja sääl kuivada.
Esä ja lell naksi suuhu kraavõ kaibma, et vesi är joosõsi. Mustkasuu oll’ kodolõ kõõ lähembäh. Suu perve pääle ehitedi sann. Mõsuvii saamisõs kaivõti lump. Kaibmisõ aigu oll’ nätä, et miitre-puultõõsõ jago oll’ suuturvas ja muld, sis tull’ vasta hallikassinine savi, mis es lasõ vett läbi. Selle oll’gi suuh kõgõ likõ.
Taloh kasvatõdi terävillä, kardohkit ja muud. Laudah oll’ mitu piimälehmä, lamba, kana, tsia. Piimä ülejääk viidi meierihe, et rahha saia. Vele naksi kuvvõaastadsõlt kar’ah käümä. Minno saadõti näide mano käsulatsõs.
Lehmi kar’atõdi suuviiri piteh ja mõtsa all. Edejala panti kammitsõhe, et nä ruttu es saanu kävvü. Lämmäga tahtsõ eläjä juvva. Nä lätsi kraavi viirde juuma. Kraavi perv oll’ nii pehme, et joogihädäline lehm vaio kraavi. Edejala olli kammitsõh, tä es saa perve pääle ronni. Vele saatsõ minno miihi appi kutsma.
Esä haardsõ pikä köüdse, tõistõ kätte väidse, hõigas’ lellä ka appi. Kõõ inne lõigas’ kammidsõ katski, sis pand’ köüdse lehmä tagaotsa taadõ ja naksi tõmbama. Nii vinnati üleni muanõ lehm kraavist vällä. Ku lämmä ilmaga naksi parmu purõma, lätsi lehmä kiini ja es avida kaitsminõ ega nuiaga vehkmine. Suvõl tull’ iks mitu kõrda eläjit kraavist vällä kisku.
Aeniidusuuh kasvi kurõmar’a, joovka ja paloka. Sügüse oll’ latsil hüä marjo kor’ada ja süvvä. Soiõ pääl kasvi väega pall’o suukikkit. Noidõ hais oll’ nii tukõv, et pää nakas’ valtama. Veidükese aigu sai marjo kor’ada, sis pidit suust vällä pagõma, et puhast õhku hingädä. Nii nuhtlõs suu nii suuri ku väikeisi.
Seimi Lea |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
