Nummõr' 231
Lehekuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrokõsõ otsõva ütist «mütsü»
  • Uudissõ
     
  • Tii vanast vahtsõnõ!
  •  
  • Ütsiotsõ tekk´ plaadi
  •  
  • Pikäkannun om muusõumitarõ
  • Märgotus
     
  • Inämb umma kiilt kuuli!
  •  
  • Tunnõ sõpra hädän!
  •  
  • Keväjätorm
  • Elo
     
  • Sann palli üten lihaga
  •  
  • Uma keele tsõõr Urvastõn
  •  
  • Kodo-uurmistüü saa tetä eski rändäjäst tarõst
  • Juhtkiri
    Innembi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Krimi: «Kotilugu»
     
    Liberi Malle
     
    Seod luku om väega rassõ kiruta. Või-olla käändvä sugulasõ mullõ koguni sällä, a õnnõs vai õnnõtusõs om mul näid veidü. Mis tettü, tuu tettü, tagasi ei saa midägi võtta.

    Lugu juhtu aastagal 2003. Õdagu pidäsimi määnestki sünnüpäivä. Heräsi hummugu üles ja mullõ tull’ miilde, et piä Antslan pangan käümä, süvvä ostma. Olli viil unõn. Rõiva sälgä, poolõ ütsä bussi pääle! Rohkõmb ei tiiä. Tulli kell 11 kotun üles. Kai ümbre, võõras reisikott om sängü kõrval. Mõtli, et mu perretutva om Laekverest tagasi. Tä oll’ sääl komandeeringun.

    A kedägi es ilmu. Helisti sis sõbrannalõ, kas tä Jukut om nännü. Vastus oll’ ei.

    No sõbranna kihut’ mu poolõ. Teksemi sis koti vallalõ. Pühä jummal, sääl seen olli sinine pluusõ, lips, aluspüksi, habõmõvärk, käterätt, 1,5liitrine džinniputõl ja määndsegi grillvorsti.

    Otsõmi edesi ja löüdsemi märkmigu, kon oll’ pall’u telehvoninumbrit. Nimekaardi pääl oll’ nimi kah kirän. Helistimi Võro bussijaama. Saimi numbri. Ma es julgu helistä, a sõbranna ai tuu as’a kõrda. Kõnõ võeti vasta. Tuu oll’ poig ja tä ütel’, et esä sõit põra Tartu-liini. Seo oll’ kodutelehvon.

    Saimi esä numbri. Bussijuht oll’ Kambjan nännü, et kotti ei olõ. Ma olli üte bussiga Antslalõ lännü ja tõsõga tagasi tulnu. Liina lää ma õks kotiga. Maaha tullõn võtsõgi koti kah. Edimädse pingi pääl oll’ bussijuhi uma.

    Sõbranna pallõl’ viisakalõ andis, et sääne rummal lugu om juhtunu. A bussijuht ütel’, et tä om as’a joba politseilõ andnu. Lubasi avaldusõ tagasi võtta, ku järgmäne hummuk pandas reisikott sama bussi pääle ja kõik timä kraam om kotin. Süä sai nii kerges, et asi nii häste läts’.

    Hummuku sõitsõ liini tõnõ miis, kes kotiluku joba tiidse. Häbü oll’, a midägi es olõ tetä. Kodutii pääl tull’ mul miilde, et grillvorsti jäivä külmäkappi. Ruttu bussijuhilõ helistämä! Tuud es tii külh ma, a iks sõbranna. Vorsti lubati meil är süvvä, a bussijuht ütel’ viil, et joogu ma veidemb.

    Järgmäne päiv kõnõl’ naabrimutt: «Malle läts’ liina tühjü kässiga ja tull’ nii lühkü ao peräst suurõ kotiga.»

    Seod luku ärke pankõ vargusõs, seo om mu jaoski nigu ristsõna!
     
     
    Knihvõga paki
     
    Ku ma umma kaupmeheello alosti, tüüt’ muka üten vana puutnik Elmar, kiä sakõhe krutskit vällä mõtõl’, et tüü man iks naarda kah saasi.

    Naabripoodi naasõ lätsi mi mant mõnigi kõrd minemä, Elmari tsusat illos kohhil jänesehand sälä pääl ripnõman. Ütskõrd läts’ Elmar ummi sõpruga õkva pääle tüüd sünnüpääväle. Tiidä oll’, kellele kah.

    1960. aastil oll’ maru dehvitsiidivärk väiku plastist üülambikõnõ Vana Toomas, millel Tal’na tuulõlipu kujo pääl. Otav – massõ viis ruublit ja 25 kopkast – , a väega takan otsit asi. Naid lambikõisi palot’ koton külh vast puul Eestit.

    Elmar paksõgi üte imelambi kõrraligult valgõ paprõ sisse ja köütse kimmähe kinni kah. Sõs tull’ täl miilde, et putõl om ostmalda, ja tä tormas’ vällä.

    Ütel kaupmehel karas’ õkva päähä, et teemi pulli, panõmi lambi asõmõlõ vana sussi, mis poodin videlivä. Sünnüpääväline om esi kah nal’aveli, külh tä arvo saa.

    Nii tettigi. Muidogi saa-s tuu vahtsõnõ pakk inämb nii akuraat, ku inne oll’ olnu, a Elmaril oll’ minekiga nii kipõ, et tä es saa midägi arvu.

    Ku Elmar pääle pito tüüle tull’, naasõ iks kaiva, mis näko tä om. Tä oll’ kavval, es ütle midägi, mullõ selet’ õnnõ tõõnõ päiv (täl oll’ tiidä külh, et ma tuun tembon osalinõ es olõ), kuis asi edesi läts’. Pakk olõs vast nuka takan valla tett, a tä esi oll’ väega kibõhin: kae, mis ma sullõ tõi, kae, mis ma sullõ tõi!

    No kaeti sõs – vana lääbän sussi. Elmaril oll’ muidogi pääsüüdläne tiidä ja tä lubasi kätte massa.

    Läts’ pia puul aastat, tull’ tuu tõõsõ nimega jõulopido. Elmar mängse ka jõulovanna.

    Tuul müüjäl saisõ kavva tüü man paar pakki Saksa mõskmisõpulbrit, midä tä es viisi kodo vitä.

    Elmar tekk’ noist kistumalda ilosa pakikõsõ, läts’ pitto ni sokut’ nuu (tõõsõ) jõulovana korvi. Ku salmõ lugõmisõ aig tull’, kai silmänukast, miä tulõ.

    Noh, kolleeg sai paki, läts’ naarulidsõlt lavva taadõ ni harot’ valla uma mõskmisõpulbri… Külh ollõv täl nägo pikäs vaonu. Tä es kõnõlõ Elmariga kolm päivä.

    Sis Elmar lõpõt’ tuu külmä sõa är, läts’ ja ütel’: «Mis sa tsuhit, sul oll’ pakin vahtsõnõ kaup, ma pidi vanno sussõ kinkmä!»

    Tuu pääle naariva nä mõlõmba üte suunukaga, ni asi ants.

    Väljandu Ellen

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Määndse pardsi nimi om Leo?

    Vanõmba osti umalõ tsillokõsõlõ pojakõsõlõ raamadu, kon seen olli pildi lämmämaa eläjist. Imä tekk’ latsõ pilte päält kõigiga nimmi piten tutvas. «Kae, taa om tiigri, tan pildi pääl leopart,» selet’ tä.

    Keväjä sõidõti perrega maalõ vanavanõmbidõ tallo. Sääl oll’ väikulmehel jäl pall’o kaemist.Tiigi veeren näüdäs’ imä: «Tan ujosõ pardsi.» Pojakõnõ jäi noid viitsirkõ hoolõga vahtma. Kai tükk aigu, käändse pääkõsõ tsipa küle pääle ja küsse imä käest: «A määndse pardsi nimi om Leo?»


    Keväjätorm tulõ

    Perre suurõmb poig oll’ nõnnapiten arvutin, lugi aolehe päälkirju. «Kevadtorm algab Lõuna-Eestis,» ütel’ tä kõva helüga. Jutt oll’ sõaväe oppusõst.

    Vanaimäkene, kes suurist inemiisist ütsindä koton oll’, läts’ kipõlt aknõ mano ja kai vällä. «Paistu-i määnestki tormi. Taivas om selge ja puiõ ladva kah ei liigu. Massa-i massina plärrä õkva usku!» nurisi vanaimä tõõmeeli.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin