| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Üten kolmnukkõga saa koolin võro keelen tutvas tetä ka palkmaja ehitämise põhimõttit | | | | Inämb umma kiilt kuuli! |
| | | | | | Allasõ Tiia, Võru instituudi koolioppusõ projektijuht | | | | |
Pikäkannu kuul küsse ilda aigu Võro instituudi inemiisi käest, kuis oppajit perimüskultuuri vallan koolita. Lisas senitsele võro keele tunnilõ nakkas näil sügüsest pääle ka umakeeline perimüskultuurioppus.
Pakimi vällä keeletsukõlus- vai keelekümblusmeetodi:võrokeelidse matõmaatiga, luudusoppusõ jt tunni. Nii 3. lehekuu pääväl Pikäkannun oll’gi ja oppaja kõnõli päävä lõpus õnnõ uman keelen. Esi kah imehtivä ütstõsõ üle. Kõnõlda mõistsõva tõtõstõ ka nuu, kiä ütli Võromaalõ sissetulnu olõvat.
Uma umasvõtminõ lää-i sõski egäl puul nii laabsalõ. Sakõst om meil arvosaaminõ, et perimüskultuur om folklooriansambli, talorahvamuusõum jms. Tuu tähendäs, et hää om külh etnomuusigapunti kullõlda vai rahvarõivin inemist kaia, a ku esi ei laula, tandsi jne, sis mis taa mullõ õks nii putus.
Tegeligult nakkas perimüskultuur õkva mi seest. Mi, võrokõisi, a muiduki ka mulke, kihnlaisi, setodõ ja tõisi puhul nakkas tä keelest.
Õkva näüde Pikäkannun peetüst võrokeelitsest luudusoppusõ tunnist, mink oppaja oll’ Kalla Urmas. Inemise «sisso» opatõn kõnõl’ tä mõistõst «suurõ süämega inemine». Eesti kiräkeelen tähendäs taa hääd inemist, a võro keelen inemist, kiä kergele süändeles.
Perimüskultuur mi kandin om tuu, midä iks viil teemi. Näütüses lõikami koolnuga kalmuaida sõitõn puu pääle ristimärgi.Olõs hindästmõista, et taad – miä om mi ümbre ja mi seen – oppami seoilmaaigu ka koolin.
Nii põhi- ku ka keskkooli vahtsõ opikava üts teema om kultuurilinõ esihindäst olõminõ (identiteet). Niisama omma nii vahtsõ opi- ku ka ainõkava täüs mõistit lõimitud ja integreeritud. Perämäne tähendä-i muud ku taad, et es pidänü inämb oppama ahtalt ütte ainõt – näütüses maatiidüst. Maatiidüsega üten saa opada bioloogiat, kiilt, kirändüst (reisikirä!), ja niiviisi määndse taht opiainõ puhul.
Säänest opmisviit tundas kõgõn ilman keeletsukõlusõ nime all. Ka Eestin omma vinnekiilse latsõ ilosahe opnu jo aastit näütüses (Eesti) aoluku eesti keelen jm. Taa opmisviisi mõtõ omgi pääle keele ni ainõ laembalt opitava keele ni maa kultuuri (tuu keele kõnõlõjilõ umast märkmisviisi, ilmatundmist jms) tutvas tetä.
Laanõ Valdis and’ Pikäkannun rehkendüstunni, kon üten sarnatsidõ kolmnukkõ oppamisõga saiva tutvas viil nii palkmajju ehitämise põhimõttõ ku ka mitmõ võrokeelidse sõna.
Ku ma olnu hää vana Võromaa koolidirektri, alostanu ma nn oskusainist – tuu tähendäs võrokeelitside tüü- ja kunstioppusõ ni sporditunnõga. Niisama tuu jaoga kirändüsest, kon opitas tundma Lõunõ-Eestist perit kiränikke.
Võro keele selgessaamisõ man om kõgõ tähtsämb, et latsõ nakkasi umavaihõl umma kiilt kõnõlõma. A inne tuud piät oppaja nakkama kõnõlõma nii latsiga ku ka umavaihõl.
Pikäkannul kõnõl’ Tarto Anneliina gümnaasiumi oppaja Kaskmani Anne tuust, kuis tä vinne latsilõ eesti keelen eesti kiilt, luudusoppust, matõmaatikat jne oppas. Tä tõi eräle vällä: ka vahetunni aigu ni pikäpäävärühmän kõnõlõmi latsiga õnnõ eesti kiilt. Mi kuulõ «Hää algus» olnu jo tuugi, ku oppaja umavaihõl ni vahetunni aigu ja pikäpäävärümän latsiga võro kiilt kõnõlnu.
Kõgõ taa as’a mõtõ om anda latsilõ tiidmine, et perimüskultuur üten paigapäälidse keele mõistmisõga tege näid rikkambas, umanäolidsembas. Ja võro keelen oppust saanu mõist selgessaadu asja väega häste ka eesti kiräkeelen är seletä, ku vaia. | | |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
