Nummõr' 231
Lehekuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrokõsõ otsõva ütist «mütsü»
  • Uudissõ
     
  • Tii vanast vahtsõnõ!
  •  
  • Ütsiotsõ tekk´ plaadi
  •  
  • Pikäkannun om muusõumitarõ
  • Märgotus
     
  • Inämb umma kiilt kuuli!
  •  
  • Tunnõ sõpra hädän!
  •  
  • Keväjätorm
  • Elo
     
  • Sann palli üten lihaga
  •  
  • Uma keele tsõõr Urvastõn
  •  
  • Kodo-uurmistüü saa tetä eski rändäjäst tarõst
  • Juhtkiri
    Innembi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Sann palli üten lihaga
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
     
    Panni Mallel om kõgõ inämb hallõ tuust, et saa-i kunagi inämb esitettüt suidsulihha süvvä. 
      
    «Neli-viiskümmend killo lihakõist, kümme rummi puid, kreissaag – kõik läts´!» ohas´ Vahtsõliina valla Sutõ külä Palo talo pernaanõ Panni Malle (72) halõhõlõ maaha palanu savvusanna varõmidõ man. Timahava om vanal Võromaal palanu joba viis savvusanna.

    Malle suidsut’ sannan lihha, nigu tä om tennü joba tuust aost pääle, ku 24aastadsõlt Palo tall’o mehele läts’.

    Malle es tii hindä meelest suidsutamisõ man midägi võlssi. «Eloaig olõ suidsutanu, ei olõ midägi juhtunu, a no näet!» ütel’ tä. «Käve, nigu kõgõ käüt, iks puid pääle pandman. Tuura lepä, mis naabrimiis tekk’, palliva viil ja ma kai, et ei panõ pääle. Lätsi rahuligult tarrõ tagasi ja... Vast kümme minotit käve är. Piä naabrimehele teno ütlemä: ma es kuulõ tarrõ toda paukmist (sanna eterniitkatus lahõs’ kuumusõ käen – UL), timä kuuldsõ ja tull’ kaema.»

    Pästeammõdi jutu perrä läts’ Malle sannan lihast tsilkunu rasõv palama ja tuust sann tuld võtsõgi. Malle ja savvusanna-as’atundja Elleri Kalle arvasõ tõistõ.

    «Tuud ma taha-i usku, et sannan lätt lihasuidsutamisõ aigu rasõv palama,» kõnõl’ Elleri Kalle. «Ku inemine õkvalt nii ull’ olõ-i, et liha keresse kotsilõ savvuma pand. Sõs om tuu nigu nimme sanna palamapandminõ. A lakkõ ei päse rasõv kuiki ja põrmandu pääl tä palama ei lää.»

    «Või-olla vana keres, või-olla läts’ mõni tulõkipõn...» paksõ Malle. «Suidsusann esi oll’ hää vanaaolinõ ehitüs, kõrraligu palgi, viil vanõmbidõ aigu ehitet. Miis, kadonu, tahtsõ sepikuas, a ma tahtsõ iks väega suidsulihha tetä. Ma ei olõ eloh poodilihha söönü, no päält palamist lätsi puuti, ostsõ kana ja sei är...»

    Uutja aig om pikk

    Ku naabrimiis Malle mano jõudsõ ja telefoni pääl 112 valiti, sõs sannasaina viil es pala. Mallel oll’ arvaminõ, et ku olõs saanu õkvalt Vahtsõliina pritsumiihile kõnnõ võtta, olõs massin kipõmbalõ peräle joudnu ku Elva pästekeskusõ kaudu.

    «Katus nakas’ viil praksma, ku helistämä lätsimi. Olõs saina üleväl ja kõik! Kas tä-s kuulõ vai es saa arvu, a ütel’, et ütelge tähtiviisi. Ma sis ütli, et S-u-t-e. Kas Suta? Ma olli närviline ja ütli: ei olõ Suta! Vastus oll’: ärge karjuge! Tä ütel’, et mul om tan meesterahva helü, andku ma telefon tälle. Naabrimehega tä sis ilmadu aig lavvatelefoniga kõnõl’. Ma helisti tuudaigu viis kõrda mobiiliga Vahtsõliina numbri pääle. Olõs tuu 785 1001 viil tüütänü, sis ei olõs midägi väega hullu olnu. A tuu om nüüt är, pritsimehe ei võta inämb vasta. Ilmadu aig kõnõldi naabrimehega, sis viil küsti talonimme. Väega halvastõ, et taa asi nii är muudõti. Pritsimehe ei olõ süüdü, näil läts’ tulõmisõga uma aig,» vurist’ Malle üte hingetõmbusõga uma kaibusõ ette.

    Mallele ei anna rahhu tuu, et tä kuulsõ tõsõst sannapalamisõst: pritsimehe olli kipõmbalõ joudnu ja sannan savvunu liha sai pästetü. Ollõv olnu viil kõgõ parõmba maiguga liha, midä pererahvas elon om saanu...

    Pritsumehe saiva kittä

    A no oll’ sann üten lihaga lännü ja tull’ pästä kuuri, maia ja mõtsa. «Es olõ inämb minodi, oll’ sekondidõ küsümüs. Puultõist sammu ja tuli olõs olnu puuriida man, sis olnu joba elomaja ja kõik,» selet’ Malle. «Puukuur om kah puid täüs. Poig ja kõik peräst ütlivä, et mul oll’ õkva nigu jumala kaitsminõ, et tuul es olõ maja poolõ. Ku tuul olnu maja poolõ, sõs mul es olnu inämb katust pää kottal.»

    Malle sanna kistut’ kolm massinatäüt pritsimiihi. Näid Malle kitt, esieränis Vahtsõliina ummi. «Vahtsõliina mehe olli nii hää, jäivä viil kavvõmbas. Puuriit tossas’ ja ma ütli, et või jummal, ma ei saa üüse magada. Kistutiva kõik är,» kitt’ Malle.

    «Ma olli täütsä šokin, järgmäne päiv kah olli tarõn pikäle. Sis käve üts väega kinä miis Tartost pästeteenistüsest, küsse, kas ma olõ šokist üle saanu. Tull’ kaema ja pilti tegemä. Ma küsse, kas lehe jaos. Tä ütel’, et ei, nä saatva säändse paprõ, millega ma lää valla sotsiaalosakunda ja säält piässi mändsegi toetusõ saama.»

    Malle hindä rehkendüse perrä tõi sannapalaminõ tälle kahh’o tuhandõ euro ümbre. Sanna hinnäst tä tuu sisse es arva ja rehkendüs käve täl iks viil Eesti kruunõn. «Liha 5000, puuriit, kümme rummi puid, sama pall’o, kreissael oll’ vahtsõnõ moodor, kah umbõs nii pall’o. Keväjä viil lasksõ sannalõ eterniitkatussõ panda. Oll’ nii hää sannakõnõ... Olõs võinu tuvva pangiga kreissae mano vett, a nii är hiitüt sändse as’a puhul, et pää ei tüüdä inämb,» ohas’ Malle.

    Päält Malle sanna palli viil savvusann 12. radokuul Põlva vallan Puuri külän. Tuli läts’ valla aho man olnust hädäst. 16. mahlakuul palli savvusann Lasva vallan Saarõmaa külän, tuu läts’ palama ahost vällä linnanust tulõkibõnast. 20. mahlakuul palli savvusann Põlva vallan Uibumõisa külän. Sann läts’ palama hoolõtust tulõtegemisest. 7. lehekuul palli savvusann Sõmmõrpalo vallan Udsali külän. Sann läts’ palama hoolõtust kütmisest.
     
    Mille savvusann palama lätt ja kuis tuud är hoita

    Lõunõ-Eesti pästmiskeskusõ menetlüsbüroo pääas´atundja Jürgensoni Armand:

    Savvusanna läävä palama mitmõsugumaidsi asjo peräst ja määnestki ülest põhjust vällä üldä saa-i.

    Siski omma savvusanna tihtsäle vana ja huuldamalda. Ao joosul hoonõ ja ahi kulus ni katskidsõst ahost linnanust tulõkibõnast om tulõkah´o tekkümises küländ. Ku sinnä õkva jaolõ kah ei saa, sis palaski sann maaha. Ku savvusanna pruugitas liha suidsutamisõs, sis sinnä korjus liharasõv, mis kah lätt väega suurõst kuumast vai tulõkibõnast palama ja omgi jäl tuli vallalõ. Palamiisi hoit är aho huuldaminõ ja puhastaminõ. Tuuperäst om vaia aig-aolt laskõ ahi pottsepäl üle kaia ja ku vaia, sis är puhasta. Kütmise aigu piät teräne olõma ja sannal silmä pääl hoitma.


    Elleri Kalle, savvusannu ehitämise as´atundja::

    Puul juttu om õigõ. Kerest tulõ õks üle kaia ja ku käü kivvest tuli vällä, sõs tuu kotussõ pääle kivi panda. Tuusjaos võissi kongi kuurinukan keressekivve unigukõnõ olla.

    Egä viie aasta takast tulõssi keressekivve vaihta ja üle pürsti kõik nuu kivi, miä tagasi panõt.
    A tähtsämb asi om lagi. Lagi piät olõma kõvast puust. Haab om kõgõ parõmb, lepp kõlbas vai ilma toholda kõiv, jämme pai eski.

    Laelavva tohe-i olla karvadsõ, piässi olõma häste är hööveldedu. Ku om hää nilbõ pind, sõs ei nakka kipõn külge. Kõrralik sannalagi kannatas 180kraadist kuumust ja lää-i palama.

    Üle kümne aasta ei soovita ma ülepää savvusanna lakõ pitä. Ku sannapõrmandut vaihtat, sõs tulõssi kimmähe ka lagi är vaihta.

    Päämine hädä om tuu, et lae omma är hämmätünü. Puulpehme puu sisse lätt kipõn, nakkas sääl hõõgama. Sakõst käütäs sannan är, olõ-i midägi hätä, a mintäs magama ja hummogus om sann maaha palanu.

    Olkõ hüä inemise, vana sann om hüä, a lagi tulõ är vaihta! Samal aol saina kestvä pikä ao ja katus kah.
     
      
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin