| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Hüvästejätt | | | | Antoni Annika | | | | Rakats es olõ määndenegi harilik pini. Timäl olli kalli tõvvupaprõ ja pall’u tiitlit, tä oll’ tõvvupuhas kaukaaslanõ.
Täl oll’ ka peenükene tõvvupininimi, a mi jaos oll’ tä lihtsäle Rakats. Timä elu oll’ peris kirriv ja tuust võinu esiki romaani kiruta, a ma taha kõnõlda timä viimätsist päivist tan maamuna pääl. Süämest looda, et nuu olli täl iks õnnõligu.
Vanahusõpõlvõ saatsõ tä müüdä Võrumaa kagunukan Paganamaal Suurõ-Piitre talun. Viil aasta tagasi elli tan kolm pinni, kah papridõga ja puha, a 2010. aasta rehekuus oll’ alalõ jäänü õnnõ Rakats ütsindä. Tõsõ kaiva taad maailma joba koskilt kavvõmbast.
Nii pidigi Rakats ütsindä suurõ talu valvmisõga nakkama saama. Tossin aastat tur’a pääl andsõ kõvastõ tunda ja üts tagumanõ jalg es toeda inämb kimmäle, a kõrd oll’ majan ja egäst võõrast sai perrerahvalõ haukmisõga teedä antus. A ütel pääväl vidivä ka tõsõ jala Rakatsit alt. Tä kuulsõ külh, kuis pernaanõ uiksõ ja majavalvjat takan otsõ, a jalgu pääle aia hinnäst inämb es jõvva.
Pikäpääle löüti sõbõr iks tsirelipuhmast üles. Võeti üskä ja viidi tuulõ- ja vihmavarju. Panti viil vana paltugi küle ala, et pehmemb olõs.
Selge oll’ tuu, et vana sõbra kutsva Rakatsit hindä manu ja tä om ka valmis minemä. Avita es saa inämb kuigi. Ja ku truu sõbõr tegi viimätsit hingähüisi, läts’ külä pääl valla hirmsa larm. Kõik külä pini larmssiva, nigu olõs ei tiiä miä valla päsnü. Kiä hauksõ, kiä ulgsõ, kiä unnas’… Tuud oll’ pia viis minutit ja sõs oll’ vaikus – Rakadsi hingekene oll’ lännü. Inemiisil oll’ kõigil kananahk ihu pääl, selle et säänest asja es olõ nä viil inne kuulnu ega nännü. Arvada tahtsõva naabrikrandsi Rakatsiga hüväste jättä. Tahtsõva tälle viil viimätsit häid sõnnu pikä tii pääle üten anda.
Nii läts’ siist ilmast Suurõ-Piitre talu majavalvja. A ku tuud miilde tulõta, tulõ iks viil kananahk ihu pääle. | | | | |
| Ingli käsi | | | Taa lugu juhtu süväl stagnaaol punaimpeeriumi pääliinan Moskvan. Aasta oll’ vast 1981 vai 1982. Peimi sõs sõbõr Rihoga sääl plaani vanal Arbatil kõrtsõ piten lorutadõn õdak müüdä saata.
Kavan oll’ inne kokku saia üte sakslasõga, kiä sääl opsõ. Et tä oll’ üte Kolmanda Reichi juhtfiguuri sugulanõ, sõs Ida-Saksamaal tedä ülikuuli es võeda ja tä ainumanõ võimalus oll’ oppi Vinnemaal.
Et õdagu illos vällä nätä, kävemi päiva hiusõlõikaja man ja tasoman (massaaž). Aig läts’ ruttu ja mi jäimi pisu ildas. A metroon oll’ suur segähüs: miilits kõrrald’ liikmist, suunas’ rahvast muialõ.
Saimi lõpus teedä, et liikva trepp om kokku sadanu ja hulga inemiisi om surma saanu. Ku mi olõs viis minotit aigsambahe peräle jõudnu, olõs mi ka surnu olnu. Järgmäne päiv lehe kirotiva, et surma sai 32 inemist ja vika sai mitusada.
Arvada või, et ingli pidivä meid kinni, pästivä mi elokõsõ. Üldäs jo nii, et egäl inemisel om uma kaitsõingli ja tä saa õnnõ sõs avita, ku tedä pallõt.
Mõttusõ Kalev
| | |
| Tsilk, tsilk, tsilksti! | | | Aasta tagasi eläsi üle insuldi. Ütel pääväl, ku tundsõ hinnäst kehväste, võtsõ kapist rohotopsi, lasi säält tsilgakõsõ rohto ja kurtsõ mehele: «Ajo ei tüüdä viil nii häste, ku piäs. Ei jõvvaki nii kipõstõ lukõ, ku tsilgus.»
Mu tõnõpuul es kuulõ lausõ lõppu ja arvas’, et ma kõnõlõ alakirjo (subtiitride) lugõmisõst, ku telekat kaemi, ni ütel’ tuu pääle: «Ma kah ei jõvva nii kipõstõ lukõ – ülemädse ria saa loetus, a alomast rita ei jõvva.»
Ma jäi tuu pääle ammulõ suuga vanamiist vahtma ja kokudi sõs: «Ku-ku-kuimuudu sul rohopudõlist katõst riast tsilgus? Minol külh tsilgus tsilgutaja kaudu iks ütte rita piten.»
Nüüt jäi mu vanamiis minno ulli näoga kaema. Kooni lõpus sai tä arvo, et om midägi tähtsät kõrvost müüdä lasknu ja umast pääst segäpudro kokko kiitnü.
Ma ei tiiä täämbädseni, kas taad’u tekk’ säändse tembo kogõmalda vai nimme, a ku ollimi taibanu, et üts kõnõl’ roho tsilgutamisõst ja tõnõ alakirjost, saimi viil kavva süämest naarda. A naar om jo tervüses!
Säinasti Asta
| | |
| Peremiis lubasi! | | | Vallavanõmbalõ kõlistõdi: «Kulõ, teil sääl vallamaja takan laatva mustlasõ ravvakraami massina pääle. Kas tuu piätki nii olõma?»
Vallavanõmb tormas’ paiga pääle ja nii oll’gi: mustlasõ nõsti rahuligult remondi aos vällä nõstõtu valla varra hindä massina pääle, tii es vallavanõmba pääle tõist näkogi.
«Kiä teil lubasi kõkkõ taad puttu?!» kärkse vallavanõmb. «Peremiis lubasi!» rehäs’ üts mustlanõ käega suurõ puu poolõ. Tuu man saisõ külä pääl teedä viinanõna.
«Mis õigus om sul tan peremiist mängi?» sai sõs jordo vallavanõmba käest sõimada.
«A ma olõ-i ti käest säidse aastakka toimõtulõgitoetust võtnu. Mõtli, et võta no kõik ütekõrraga vällä!» jäi jordol viil õigust ülegi.
Maas’ka Miili
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Kuis koolipoiss hanit’ oppajat
Kevväi, ku kooliaasta om jäl läbi saaman, herätäs ello vanno koolimälehtüisi.
Taa jutu kõnõl’ miis, kes käve Võro keskkoolin pääle sõta. Jutu tegeläse omma koolipoiss Heino, kinkast sai tunnõt tohtri (kirrurg) Võron ni Tarton, ja matõmaatiga-füüsigaoppaja Teetlausi Roobert.
Heinol olli matõmaatigaülesandõ tegemäldä, a tä selet’, et vihk jäi kodo. Teetlaus käsk’ vihu kotost är tuvva.
Maa es olõ kodoni pikk, olõs jõudnu inne tunni lõppu tagasi, a... Heino läts’ tütrikkõ klassi ussõ taadõ ja näüdäs’ läbi ussõklaasi paprõ pääle kirotõdut suurt silti, kon pallõl’ matõvihku. Tuu vihu tä sai.
Heino pand’ vihulõ aolehepaprõ ümbre, et vihu õigõ umanik vällä es tulnu. Sis hõõrd’ viil tuud papõrd tsipakõsõ (moido tunnus väega vahtsõnõ) ja astsõ oppaja mano ku õigõ miis.
|
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
