| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
Käve ilda aigu ütel sünnüpääväl. Pidulidsõ juhtu võõravõitu olõma ja algusõn olli kõik väega vaiki. A sis jõiva naasõ veidü tuud Sovetskoje Zolotojet ja varsti ollu vaia kedägi, kiä kõik tuu jutu är kullõs, selle et kõnõldi hulgani kõrraga.
Jutustaja olli naasõ. Mehe olli vaiki, nigu näil kõlbaski olla, ku naisi om rohkõmb. Ku ilm ja ummi latsi targa ütlemise läbi võetus saiva, nakati tõisi inemiisi läbi hambidõ laskma… Ja ütekõrra panni tähele, et ma esi olõ kah pundin ja naara asju üle, mille pääle hoobis ikkõ tulnu. Tuu Zolotoje oll’ arvada uma tüü tennü.
No kül tull’ andsakit asju inemiisil miilde: kiä kelle manu käü, kiä sinnä innembi käve, kelle lats halvastõ kasvatõt vai muidu ull’, kelle tütär võõra abielumehega latsõ saanu, kiä noorõmbalt sääne ja määne oll’…
Jutu seen tull’ vällä, et kon suurõ mitmõ kortõriga maja ütstõsõlõ väega lähküle omma ehitet, sääl passitas tuud kah, medä kiäki uman tarõn tege, kuna ja medä süü. Nuu, kiä kõnõli, olli esi väega pahanu, et tõsõ jäl näid passva.
Muialõ tuu jutt inämb es jõvvaki. Olõs sis kleidimuudõ, koogiretsepti vai mõnd seebikatki arotõdu – ei!
Ku üüse kodu sai ja Sovetskoje pääst lahtuma nakas’, oll’ mul kistumalda häpe nii hendä ku tõisi peräst – no mis pidu seo sääne külh oll’ ja kuis mi umma miilt lahuti.
Sis tull’ mullõ päähä, et kõik suurõ arutaja ja «targa pää» eläsegi kolhoosiaigsin majjun, mis omma ütstõsõlõ maru lähkün. Ku lämmäl aol aknit rohkõmb vallallõ tetäs, sis om tõsõst majast kuulda nii raadio mängmine ku ka kõvõmb jutuhelü. Vast lääväki inemise ütstõsõ vasta nii kur’as tuuperäst, et nii lähkün tulõ ellä?
Ku ma lats olli, oll’ inemiisil aoviidüst jo hoobis veidemb. Telekit oll’ veidü ja harva oll’ säält medägi hääd kaia. Kinu käve külh rahvamajan, a ega nuu filmi kah egä kõrd medägi väärt es olõ. A nii hirmsadõ ja kur’astõ es kõnõlda tõisi takan, oll’ iks muud juttu kah. Külä pääl oll’ teedä mõni ütsik inemine, kellele tõisi elu hirmsadõ kõrda läts’. Tuu iist hoiti poodi mangi veidü kõrvalõ.
Kolhoosõ ja sovhoosõ aigu nakati hirmudu suuri lehmälautu, kanalautu ja tsialautu ehitämä. Näide kotsilõ üteldi kogoni: tsiavabrigu ja tsirguvabrigu… Sääl tull’ ette, et kana ütstõist veritses tsänkse ja eläjä närvilidse vai kur’a olli.
Kas omgi nii, et inemise ka es tohtnu ütstõsõlõ nii lähkül ellä, et tõsõ tegemise ja tegemäldäjätmise nii häste nätä omma? Kas tuu kurjus või tuust tulla, et hingämisruumi om veidü? Ja kas tuu om nii õnnõ eestläisiga vai tõisiga kah?
Tuu sünnüpäiv oll’ takanpuul Tartut, Kesk-Eestin. A huvitav teedä, kas Võrumaal ka säänest asja ette tulõ, et inemise nii kur’alt tõisi ellu arotasõ? Ei tiiä, mis tõsõ arvasõ.
Nõlvaku Kaie, võrukõnõ Jõgõva kandist | | |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
