Nummõr' 230
Lehekuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kobras «kütt sanna»!
  • Uudissõ
     
  • Oppaja valisi võiduluulõtusõ 80aastadsõst aokiräst
  • Märgotus
     
  • Tsõõriklavva taadõ!
  •  
  • Trolla Liivia: ega ma latsi es kasvada, nimä kasvi esi!
  • Elo
     
  • Kombaini tuumisõ lugu
  •  
  • Nigu tõpra suurfarmin?
  • Juhtkiri
    Kagahii
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kombaini tuumisõ lugu
     
    Saarõ Evar
      
     
    Saarõ Evar üten Soomõst Võromaalõ tuudu kombainiga. 
      
    Minevä talvõ naksi ma hindäle pruugitut kombaini kullõma. Interneti müügikotussin oll’ nätä, et vähälikku massinat või saia kas Prantsusmaalt vai Soomõst. Valisi sõs Soomõn neli sobivampa pakmist vällä ja sõidi üte urbõkuu hummugu Helsingist vällä noid üle kaema.

    Külm päivlik ilm oll’ ja raadion kõnõl’ kõik päiv Jaapani tuumaõnnõtusõst. Päävä lõpun tull’ muidõ hulgan sääne uudis, et pall’o Soomõ latsõ omma juhtunust väega är hiitünü ja vanõmbil tulõ näidega kõnõlda. Ime kah ei olõ, ku kõik aig, tunn-tunnilt juhtunut üle kõrratas ja pilti näüdätäs.

    Kombainimüüjil läts’ külmä ilma peräst küländ pall’o stardiabi eederit, et moodori käümä panda. A käümä nä lätsi ja kõik neli paistuva peris kõrraligu massina. Ma ütligi egäle müüjäle, et otsusta perän, määndse võta. Kõik müüjä olli firma, kats kombaini saisi viil talumiihi puul, kiä olli nä vahtsõ kauba sissemassus firmalõ är andnu.

    Pankõ vorsti valmis, eestläne tulõ kombaini ostma!

    Viimätsen kotussõn Huittisõn oll’ esieränis murõhtaja müügimiis Järvisen Markku, kiä helist’ kõikaig üle, kas ma iks är ei essü. Sääl ärin oll’ õkva olnu vahtsõ tehniga näütämine.

    Habõnihe kasunu ja kummeeritüide viltseerikidega talumehe es olõ viil lakja lännü ja ku ma halli ette jõudsõ, teretedi minnu ku oodõtut külälist – eestläne tulõ kombaini ostma.

    Pakuti lämmind vorstikõist grilli päält ja olõs vast muudki pakutu, ku ma juttu ajama jäänü. Talun, kohe mi Markkuga sõidimi, oll’ kah kõik valmis: nuur peremiis oll’ joba inneskine päiv kombaini kõrra käümä pandnu. Piimätuutjast talumiis ai Sampo keset murru ja kõnõl’ avalalõ kõikist hätist, mis täl tuuga ette omma tulnu.

    Ummõtõgi osti ma hoobis tõsõ kombaini, tsipa suurõmba Claas Dominatori, midä möi Veli-Matti Koski Forssa liinan. Tuu liina nimi tähendäs roodsi keelen kah koskõ.

    Ku mi Koskiga kombaini kaema sõidi, näüdäs’ tä mullõ tii veeren suuri huunit, kon inne olli keträmis- ja kudamisvabrigu, a nüüt omma supõrmarkõti. Sääne omgi rahvusvaihõlinõ tüüjaotus: rõivas koetas valmis Aasian, a kasumist saadu rahaga lätt puuti Soomõ inemine.

    Õkva inne munapühhi läts’ kombaini ärtuumisõs. Koski tõi taa uma treileriga Helsingi Vuosaarõ sadamalõ ja ma sõidi sinnä tõsõ laivaga Helsingi keskliina kaudu. Üüd olli sõbra puul. Keeletiidüse profesrist sõbraga saimi aruta, mille villäkombain om soomõ keelen puimuri, a mustigakombain poimuri. Võrumaal ju villä kah põimitas, augustki om põimukuu. A suumlanõ poim marju, villä sääl lõigatas ja pessetäs: leikataan ja puitaan.

    Kotin õnnõ tüükinda ja kruvikäändjä

    Vuosaarõ sadamalõ sai trammi, metroo ja bussiga, kotin olli mul õnnõ tüükinda ja egäs juhus üts kruvikäändjä. Sadaman lasti minnu paar tunni inne laiva minekit kombaini manu. Opsõ platsi pääl sõitmist. Üts nuur rekkamiis tull’ ligi ja nakas’ kõnõlama. Timä kah hobitalunik ja kombainõst huvitõt.

    Laiva sõitminõ läts’ lihtsäle. Ai nõna vasta aparelli ja laivamiis näüdäs’ treppi, kost üles saa.

    Laiv Translandia oll’ nigu rekkamiihi paradiis. Egäleütele anti kotus kajutin, kon sai duši all kävvü ja esiki sanna võisõ minnä. Laiva tullõn võisõ valli, kas võtat purgi olut, dþinni vai limunaati.

    Ku laiv vällä läts’, naati süvvä andma. Leti iist tõmmati ruloo üles ja sääl pääl oll’ iks kõrralik rekkamehe süük: rasvan uiduva šnitsli, kartuli, mitund sorti suusti ja lihalõikõ, lõhekalla ja salatit.

    Süük oll’ hää ja süüjit oll’ kah huvitav kaia. Eestläse ja vindläse, kuldkettega matšomehe ja nälgünü kuju. Leedulasõ olli väega maalähküdse vällänägemisega ja hoiõ rohkõmb hindäette. Lavvakombit näit kah egäsugumaidsi. Mõni hoitsõ väist-kahvlit nigu Poirot’ filmi lord, tõnõ olõs vist kõkkõ parõmba meelega käpäga suuhvõ topnu.

    Laiva teleka näütsi muidukimõista tehnigakanalit. Süüki ette kandva naasõ olli kah õkva nigu vaia: mitte pall’o noorõ, et miili essütäsi, a häste laadna jutuga. Esiki suidsutegemine oll’ üten söögisaali poolõn lubat. Sinidse savvu seen naksi kokku kogunõma pundi, kon kiäki vanõmb miis kõnõl’ suurõ helüga, miä täl tii pääl oll’ juhtunu, ja noorõmba kulssi ni võti oppust. Rekkamiihi hõim om Õuruupan viil ainukõnõ, kon opminõ ja oppaminõ käü tävveste perimüsligu mooduga, oll’ mu suur kultuuriteoreetiline üldistüs inne magamakäändmist.

    Heedriga sai umajagu tsirkust

    Tal’nan oll’ mullõ vasta tulnu Plangi Transi autu treileriga. Treileri pääle saamisõs oll’ vaia kombainil heedri iist võtta ja eräle treileri edeotsa pääle nõsta. Joba laiva pääl oll’ sadamamehega kokku kõnõld, et tä ots kostki tuksi (nõstuki).

    Tull’ vällä, et tuud oll’ kõgõ lihtsämb saia sama laiva päält. A ku tuks joba kõrval podisi, sõs tull’ vällä, et kombain ei lasõ inämb heedrit alla. Naksimi üten autujuhi Järvoja Petsiga vika otsma.

    Muiduki oll’ tan määnegi elektriline klapp, miä pand heedri allalaskmisõ kinni, ku vuulu pääle ei tulõ. Mu kruvikäändjäst es olõ midägi kassu, a Järvoja Petsil olli väits ja juhtmõjupp, minka sai läbipalanuid kaitsmit paranda ja lõpus ka õigõ kotussõ päält elektrisüstemi üle sillada. Heedri nakas’ liikma, a vahepääl oll’ tuks joba laiva tagasi kolinu, selle et tä pidi sääl inne autidõ päälelaskmist olõma. Õnnõs trehväs’ üts kraananokiga autu kah laiva minemä ja tuu nõst’ müüdäminnen heedri treileri pääle.

    Tulõk müüdä Tal’na liina Narva maantiid oll’ uhkõ. Passõmi trammiliini ja muid juhtmit, selle et kuurma oll’ tsutt üle nellä ja poolõ miitre korgõ.

    A et meile oll’ ka ammõtlik luba vällä kirotõt, sõs muiduki midägi ette es jää. Lasnamäe oll’ iks vana kotussõ pääl ja ka Imäjõgi inne Tartut oll’ niisama lajalt vällän, ku tä egä keväjä om.

    Kelläs ütestõistkümnes saimi kodu Võrumaalõ Liinamäele ja nakas’ opõratsiooni viimäne osa: kombain maha, heedri traktori kunniga maha ja heedri kombainilõ ette riputaminõ.

    Ma sai arvu, et tuud viimäst tüüd tulõ iks viil kavva oppi, inne ku käppä saa. A vast om ka asi sääne, et ollimi ülearvu väsünü, pikäst pääväst ja ma esi ka parrast närvipingest.

    Egäl juhul om Saarõ Evaril nüüt umbõ vahtsõnõ kombain, tettü õkva 1985. aastagal. Vana, miä pensioni pääle piät jäämä, om 1969. aastakäük. Irooniat tan man ei olõki, eks vast kongi Kongo vabariigin pantu mu vana kombain kah viil kõvva tüühü. Parõmb iks ku tsirbiga põimi!
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin