Nummõr' 229
Mahlakuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Aig vanna vahtsõs tetä
  • Uudissõ
     
  • Vinnemaa roho omma Võromaal õks viil hääh kiräh
  •  
  • Folgipido Moosten
  •  
  • Suurõsärgi-teedüsleht valmis
  • Märgotus
     
  • Ummi tulõ hoita, ka poliitikit
  •  
  • Kasaku Enn: tiidüs ei seledä üttegi tähtsät asja!
  • Elo
     
  • Mehe iist var’opaika pakku
  • Juhtkiri
    Innembi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kõgõ kallimb pinikene
      
     
    Karo – kõgõ kallimb pini eloh. 
      
    Peräst sõta sai ma hindäle pini nimega Karo. Uma nime oll’gi saanu tuuperäst, et oll’ hüä pikä karvaga, külmä es pelgä, tahtsõ talvõl lumõhangõ pääl maada ja mullõ tundu, et oll’gi nigu iäkaro Põh’amaal.

    Mu eloh es saa ütski tõõnõ pini timäst parõmbas ja kallimbas. Tuu tunnõ oll’ meil vist vastatsikunõ.

    Mu toimõtamiisih ja käügeh oll’ tä kõgõ osanik. Oll’ vaia nimmada, et nüüt läämi mõtsa, sis hüpel’ hüästmeelest nigu kummipall.

    Ku näkk’, et ma panni hinnäst rõivilõ mitte tüühüminegi peri, sis saatsõ mu tegemiisi silmiga ja ohas’ sügävähe. Tuu oll’ täl teedä, et üteh võisõ tulla mõtsa, a mitte kohegi muialõ. Oll’ külh tark ja kullõl’ sõnna, a ütskõrd astsõ tuust kiildmisest üle.

    Ma olli Võro liina minemäh, tuul aol jalaga. Bussõ sis es käüki, või-olla kõrd pääväh. Ku ma mõnõ kilomiitre olli liinatiid är käünü, kai millegiperäst sälä taadõ ja näi, et Karo astus kah mul silmnäolt takah.

    Edimält es mõista ma õkva midägi tetä vai mõtõlda. Sis lätsi küsse lähembäst elämisest, kas olõsi võimalik seod eläjät niikavvas kohegi kartsu panda, ku ma liinah är käü. Ja pannimigi sannavüürüste.

    Karo rõõm oll’ otsalda, ku mitmõ tunni peräst vabadustõ sai. Ma uursõ pernaasõ käest, et kuis vang hinnäst ka üleväh pidi. Paaril kõrral ollõv olnu kuulda tasast vingmist.

    Ku ma koolihkäümise aigu nädälipäävä liinah olli ja inne puulpäivä kodo es tulõ, oll’ ka tuu olokõrd Karolõ selge.

    Puulpäävä peräst lõunõsüüki läts’ Tuulõkivimäe otsa kivi pääle ja vahtsõ ütsisilmi tuud kotust, kost tulõja nätä olli. Nii jõudsõ kõgõ mullõ peris kavvõndahe vasta. Uno imeht’, et mis aoarvaminõ külh Karol um, et är tiid, kunas um puulpäiv. Ütelgi tõõsõl pääväl es ooda.

    Mõts ja kar’amaa oll’ timä maa. Mõtsaeläjist väega huvitõt es olõ. Ku juhtu jänes vai kits õkva nõna ette, sis mõnikümmend sammu juusksõ takah. Karja hoitsõ häste. Mõistsõ lehmä, lamba aia sinnäkotsilõ, kohe vaia. Ka eläjä sai timäst arvu ja kulssi sõnna.

    Kolhoosi edimäidsil aastil kävemi ka «vargil». Kass ja pini olli kah osanigu.Varastimi inneskidse uma talo nurmõ päält rõugust haina vai villä umalõ lehmäle ette andmisõs. Tuu oll’ hädä peräst; kolhoosikõrd jätse maad nii veidü, et säält saaduga lehm kuigi är es elä. Lehm oll’ elo tugi, tüü iist palka es masta.

    Oll’ külh veidükese ands’ak ja hirm kah: vargus um õks vargus. Oll’ külh uma põld, a esi es olõ jo ütsindä tuud rõuku sinnä tennü. Pinile ja kassilõ miildü tuu ettevõtminõ väega. Kass läts’ rõugu pääle ja higosi kärbigu otsah küüdsi, pini käve kõrra rõugu alt läbi. Tagasitii oll’ viilgi lõbusamb: kõrd ai pini kassi takah, tõõnõkõrd oll’ hoobis pini pagõja.

    Ütskõrd käsk’ imä Karol uno süümä kutsu. Uno oll’ vana, inämb es kuulõ. Tälle miildü Oromäe otsah pingi pääl istu ja kaia, mis ümbretsõõri tetäs.

    Karo lännü uno mano, pandnu pää tälle põlvõ pääle, et uno timmä tähele pandnu. Sai paita, a arvu timäst es saia. Sis oll’ istnu mõnõ sammu taadõ unolõ vasta, kaenu pääle ja laknu mokkõ. Sis saistanu üles ja naanu tarõ poolõ tulõma.

    Kaenu vahel sälä taadõ kah, et kas uno tulõ vai ei. Ku näkk’, et tulõ, naanu kipõmbahe astma. Nii mõlõmba tulliki. Uno küsse mu käest, et mis Karo tälle üteldä tahtsõ. Ku mi ütli, et käsksemi süümä kutsu, arvas’, et tuuperäst timä sis mokkõ laksõgi.

    Karokõnõ elli 16 aastat vanas, puhkas uibuaiah roosipuhma all, kost jalgrada müüdä lätt. Egä kõrd, ku ma tuud rata astu, tulõ mullõ sõbrakõnõ eläväle miilde.

    Peräst tedä ei olõ ma inämb hindäle üttegi pinikutsikut võtnu. Avitanu olõ noid pinne ja kassõ, kiä umma peremehe vai pernaasõlda jäänü vai muido hädäh ja halvastõ hoiõdu.

    Eläjäkese umma inemise meelevallah ja ei saa esi hindä iist saista. Mu arvatõh umgi inemise suurõmb patt siin ilmah tuu, ku timä umist eläjist ei hooli. Egä hingeline tund vallu, külmä ja nälgä, a um ka inemiisi, kiä tuud ei tunnista.

    Laanekivi Õie
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin