|
|
| | | | | Eläjä saava inemiisist arvo |
| | | Oll' pümme aig, talv' tulõkil. Lummõ olõ-õs viil maah.
Naabrinaasõl Liisal oll' vaja haigõmajja tervüst parandama minnä. Ma võti sis tä eläjäkese tallita. Lätsi hummogu aigsahe sinnä. Muri haukõ õks mu kõrdapite läbi, olkõgi et tä minno tiidse ja tundsõ.
Liisal oll' tuukõrd suur' must lehm ja vähämbit eläjit kah. Edimält lehm väega võõrast' minno, a ma kõnõli timäle häste, silesti kaala ja varsti olli ma Mustikõlõ rohkõmp ku uma.
Tei tallitusõ är. Kar'aköögih vali kassõlõ ja pinile piimä ka kaussi. Liisal oll' neli kassi. Must kass' urisi mu pääle piimäkausi man. Ma tii-is vällägi.
Väläh oll' jo külm ja kassi elli rohkõmp kar'aköögih tagakatla puust kaasõ pääl. Olli sääl pikäle ku heeringe. Katlah oll' kuum vesi ja kaas' saisõ kõgõ hüä lämmi.
Ku ma katlast vett tahtsõ võtta, sis inne kõnõli kassõlõ: «Kassikõsõ, mullõ om kuuma vett vaja. Ti olkõ tah edesi, ma teid ei putu. Ma touka õnnõ kaast veidü kõrvalõ.» Kassi jäi paika. Võti vii är ja tõmpsi kaasõ kõiki kassõga tagasi. Must kass' jäl urisi.
Kõik' sai är tettüs. Lätsi kodo minemä. Muri uut' värehti man. Tä nakas' minno kodo saatma õga hummogu ja õdagu.
A üts'päiv saisõ värehti man Muri kõrval ka tuu urisõja must kass'. Naksimi kõik' kuun minemä. Muri juusk' kõgõ iih, sis astõ ma ja kass' nakas' takah tulõma.
Pini kai taadõ, tälle es miildü, et kass' ka tulõ ja virot' kassi tagasi. Lätsimi sis piniga edesi, a Kiisi juusk' õks meil takah. Muri kihot' no kassi tõist kõrda tagasi. Õga kass' ka umma es jätä. Tull' kolmas kõrd kah takah tulõma.
Muri tahtsõ jälleki kassi tagasi virotama minnä, a ma ütli sis tälle: «Muri, sa olõt suur' ja Kiisi väikene, sul võisi ilõdu olla tedä kiusada. Meile kolmõlõ om siih tii pääl ruumi küländ.»
Rohkõmp õs olõ vajagi. Muri tjurgut' no iih, es kae vuurigi taadõ. Kass' juusk' mullõ järgi, nühäs' hinnäst vasta mu jalga ja tegi nurruhellü. Nii mi lätsimi mu kodovärehtini. Säält käänd' Muri är tagasi, a Kiisi tull' tarõ ussõni. Tä tulnu tarrõ kah. Ma ütli: «Sa olõt Liisa kass'. Mine är umma kodo!»
Nii nä käve minno saatmah õga päiv, kooni ma sinnä käve. Eläjä saava väega häste arvu, näidega om vaja õnnõ ilostõ kõnõlda. Nä tundva är, kes sa olõt vai mis sa olõt.
|
| | Muq imä kynõli mullõ, kuis timä kotoh Piirioroh üts'kõrd tsika tapõti.
Naabrimiis' Jaan kutsuti tapma, päält tuu oll' viil kats' abimiist: muq uno Olev ja üts' noorõmb külämiis'.
A Olev oll' tsipa viina võtnuq. Kuq sys pauk käve, hiitü Olev ni olle sällülde maah, a tsiga kaksas' lumpi niguq jalaq võtiq.
Mamma, muq vanaimä Linda, oll' kaenuq, et Jaan lask' Olevi maaha. Timä nakas' armõtuhe rüük'mä: «Või jummal' külh, noq sai Olõvikõnõ pihta, tuud tä sääl iih kopõrd'! Jummal' hoitkuq!»
Kolmas tsiatapja pand' tsial lumpi takah, haard' täl kõrvust ni nääq tulliq üteh lumbist vällä. Esiq hõigas': «Ämmäkene, puul' mullõ, maq pästi tsia ärq!»
Imä oll' jo hiitümisest toibunuq ni ütel': «Noh, väümehekene, maq tiiä külh, et saq uioq mõista-iq, hoobis tsiga pästse suq elo ärq.»
Tuukõrd jäigiq tsiga tapmaldaq.
* jutt om vahtsõn kiräviisin
|
| | | Lüüsi Triin, Ruusmäe kooli 6. klassi lats' |
| | | Ruitlasõ Olavi | | | Aasian toimunu maavärinä peräst om vast 150 000 inemist otsa saanu. Suur' jago kuulnuist olli lämmäle maalõ aastavaihtust pidämä sõitnu turisti, a ega luudusõnnõtus halasta es ka suurõn viletsüsen elävide perismaalaisi pääle.
Mille inemise koton ei püsü? Om sis vaia pühhi aigu sääntsiid kotussit piten kävvü nigu Tai, Sri-Lanka, Malaisia ja Maldiivi?
Nojah, om selge, et lämmi ja meri meelütäse, a tõsõltpuult ei tohe är unõta, et tegemist om maailmajaoga, midä kutsutas seksiturismi paradiisis.
Lihtsäle – paiklik rahvas om sääl niipall'o vaenõ, et keskmädsel jär'el europervert' saa uma ihovajadusõ hindä jaos piinüraha iist är aia! Pervert' selle, et säälmail omma seksiärri haarõdu mi mõistõn mitte inämp latsõ, a es'ki üsälatsõ.
Mõnõ aasta tagasi, ku Ojulandi Kristiinal viil õnnõ varbas suurõ poliitiga ussõ vaihõl oll', trehväs' tä üte õdagu Von Krahlin vähäkene kõvva jutustama ja mu, kõrvanlavvan istva lätte kõrvu, kostõ jutt mi välisministeeriummi ammõtnikust Taimaal, kiä sinnä joba kahtladsõlt kavvas oll' jäänü... Kristiina suust sattõ põhjõndõt pelgüs: «Tiiä-i, kas tä om sääl joba kõik' katõtõiskümneaastadsõ läbi võtnu?»
Lövvä, et Kristiina hirm om tävveste põhjõndõt ja mu meelest tulõssi lääne turistõ leinamisõga tetä niimuudu: võtta kõik' turisti, kiä surma saiva, lahuta säält maha perre, ütsigu naasõ, latsõ ja niimuudu saa teedä ütsigu mehe, kiä sääl suviti vai miihiselts'kunna, kiä hindile millegiperäst sääntse «puhkamiskotussõ» valisi!
Noidõ viimätside leinamisõga olõssi ma hirmudu ettekaeva. Muido tetäs viil pääle kuulmist kangõlasõs nigu Illenzeer ja saava riikligu matussõ!
Eesti välispoliitikalõ olõssi väega kasulik, ku õks mõni eestläne kah laipu siäst löütäs. Sõs saassi umma leina kah tõisi arõnuidõ Õuruupa riike kõrvalõ nõsta, miä häste Eestimaad tutvustasi.
Ku ei tulõ kõrralikku otsasaanut peret vai naist vai last, kõlbas hädäperäst ütsik pervert' kah. Kingidü hobõsõ suuhtõ ei kaia! Saami uma inemise noidõ 150 000 sisse ja sõs om õigust ikkõ vähämbält 149 999 iist.
Eestläisi omgi nii veidükene, et tegeligult piässi kõiki, kiä är koolõsõ, Illenzeeri muudu avvustama.
Lisas Iraagin õhkulinnanulõ mehele piässimi samapall'o avvustama ka autuavariidõn hukkunuid, toda Balti jaama man maahalüüdüt naistõrahvast, noid, kiä vähki vai vanadussurma koolõsõ!
Muido lätt kõik' hallõ Aasia inemiisi pääle är ja siiä ei jääki tuud nii väega...
|
| | 1940. aastidõ lõpun vai 1950. aastidõ algusõn sõit' Võro kultuurimaja estraadiorkestri pall'o ringi ja and' egäl puul Eestin kontserte. Sõiduriistas oll' tuukõrd veomassin.
Pärnumaal õnnahtu Võro artistel osta värskit räime. Räime vällävidämine säält oll' kõvastõ är keelet, tuud kontrolliti ja vaihõlõjääjit karistõdi.
Võrokõsõ sõidi sis pääle edukat ring'reisi kodo poolõ. Kontrolli tii pääl iin.
A silgukuurma oll' istmisõ ala käkit ja present' üle tõmmat, kuurma otsan tõmmas' kultuurimaja direktri esi kõgõst jõust akordionni.
Kontrolja es nakkagi puistama, ütli õnnõ, et näe, Võro kuulsa pillimehe ja laulja läävä tagasi kodo. Suuvsõva salakaubavidäjile viil hääd perälejõudmist.
|
| Kas neo vanakõsõ ei koolõki är? | | |
Mitmõkümne aasta iist käve tudõngi Vad'amaal vanainemiisi kiilt üles kirotaman. Näide prohvesri kõnõl', et ku neo vanainemise är koolõsõ, olõ-i inämb vad'a kiilt olõman.
Ütest inneskidsest tudõngist oll' saanu joba vana prohvesri, ku ütel seminääril kõnõldi vad'a keelest. Kõnõlõja ütel', et ku viimädse vanainemise Vad'amaal põrõhõlla är koolõsõ, olõ-i inämb tuu keele kõnõlõjit olõman.
Vana prohvesri tekk' sis märküse: «Joba mu noorõn põlvõn kõnõldi taad juttu. Nuu Vad'amaa vanainemise piät sõs külh ärkuulmalda olõma!»
Maas'ka Miili | | |
| | Vanast oll' olõman sääne leht' nigu Reklaamileht', kos kos'akuulutusõ seen.
Üts' 60-aastanõ vanapoiss' tahtsõ tuud lehte osta. Ma küsse: «No, kas nakat kah naist võtma?» Miis' naarat' ja ütel': «Ega ma esi kül ei nakka, a mul vanaesä taht naist võtta!» |
Umal aol, ku Võro maakunnalehes sai «Tüürahva Elo», sis oll' tuul algusõn pall'o hõigunimmi. Üts'kõrd tull' üts' nuur' miis' leheputka mano ja küsse: «Pallõsi taad «Orjade Ello!»»
Läti Vaike | | |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
«Siin oll' pini!»
Kunstnik Navitroll'a ikk takan ravvast pinni, miä päti tält är varasti (SLÕL)
| |
|
|
|
