Nummõr' 229
Mahlakuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Aig vanna vahtsõs tetä
  • Uudissõ
     
  • Vinnemaa roho omma Võromaal õks viil hääh kiräh
  •  
  • Folgipido Moosten
  •  
  • Suurõsärgi-teedüsleht valmis
  • Märgotus
     
  • Ummi tulõ hoita, ka poliitikit
  •  
  • Kasaku Enn: tiidüs ei seledä üttegi tähtsät asja!
  • Elo
     
  • Mehe iist var’opaika pakku
  • Juhtkiri
    Innembi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kuis ma suitsu tei
     
    Veri Asta
     
     
    Mu vanaesä Aleks oll’ kangõ kalamiis. Kallu tõi tä kodu pall’u, a vahel oll’ ka sedämuudu, et sai õnnõ kassilõ.

    Lõõdva (Lõõdla) järve veerest tõi tä mullõ suuri sõrmõjämmüidsi lukõ, millest ma kõiksugumaidsi eläjit tei: partsõ, pinne, kassõ jt eläjit.

    Vanaesä oll’ ka suidsumiis. Egä päiv tegi tä mõnõ pläru. Et tubak ja suidsu olli kalli, kasvat’ vanaesä esi tubakut. Keväjä külvse tubagusiimne aiamaalõ pindre pääle kapstidõ vahelõ, sis es tulõ kapstavagla kapstit süümä.

    Sügüses olli kapstanunnudõ vaihõl vägevä lakju lehtiga tubagu. Tubagu lõigas’ tä suurõ terävä väidsega maaha ja vei tarõ pääle katusõpaarõ ja roovikidõ vahelõ kuiuma.

    Talvõl tegi vanaesä esi häälõhnalist tubakut. Tuud tetti nii: savipotti panti kõrd tubagulehti ja tõnõ uibulehti, pääle pursati suuga vett. Nii täüdeti pott ja panti kaas pääle.

    Pott tsusati päält leeväküdsämist ahju. Hummuku kisk’ vanaesä poti ahust vällä, nõstsõ kaasõ päält ja oh sa imet – vänget mahorkahaisu es olõki inämb! Nüüt jäi üle viil tubak vanast vikatist tettü heksliga peenükeses tetä.

    Pläru (kutsuti viil plotskis) jaos tull’ tseitungist paras tükükene tõmmada, tubagupurru pääle puistada, paprõviir keelega likõs tetä, kokku kliipi ja sis tuli otsa!

    Tikkõ tuudaigu es raisata. Ku parajadõ pliidi all tuld es olõ, lüüdi tsäks (tulõmassin) palama ja tõmmati plärru mõnuga.

    Tarõn oll’ suidsulõhn. Egä sis vanastõ küüki vai vällä es mindä suitsu tegemä. Köögin ai suitsu tattnõna: klaasilda petrolilamp.

    Et vanaesä eläsi meil vanaimä ja unoga tõsõn tarõn, sis oll’ meil seo pläru tegemise protsõduur peris selge. No ku vanaesä nii himust’ plärru tetä, sis tahtsõ ma kah pruuvi, mis mekk suuhvõ jääs.

    Miilde tulli uibuaida kuiuma pantu lua. Võtsõ üte jämmemba luavarrõ ja pandsõ köögin pliidihüdsest tulõ otsa. Es saa viil üttegi mahvi tõmmada, ku kuulsõ ussõ kriginät.

    Kos tegijit, sääl nägijit. Nigu tellitüle ilmu vanaesä köögiussõ pääle ja sis alas’ mi maraton.

    Mul oll’ kangõ hirm, et nüüt ma vanaesä rihmast ei päse. Majal om jo neli nukka ja egä nuka päält kai ma jäl taadõ, kavvõn mu keretäüs om.

    Peräkõrd jõudsõ ma jäl köögiussõst majja ja kai viil kõrd üle ola. Imäl olli pikä hao küüki tuudu, et uma pliidi ala tuld tetä. Et mu esä oll’ ammu sääl ülevän taivan, sis ragi imä esi köögipaku pääl palutust.

    Tuu oll’ mu õnn. Vanaesä jäi jalgupiten pikki hakõ sisse kinni ja ma juussõ tõsõst ussõst tarrõ. No kohe pakõ? Pikembä mõtlõmisõlda leüdsegi hinnäst sängü alt, kos lösüti õdaguni.

    Sis leüdse imä mu üles ja ütel’: «Sa rummal lats, vanaesä es taha sullõ keretäüt anda. Tä peläs’, et sa majalõ tulõ otsa panõt.»

    Rihm oll’ õnnõ hirmutamisõs mu elun edimäst ja viimäst kõrda. A mille ma es jõvva kavvõmbalõ pakõ? Ma olli sis pall’u lühembide jalguga viieaastanõ latsõkunn.
     
     
    Rikkus vai vaesus: mõlõmbaga piät mõistma toimõ tulla
     
    Mino vanavanaesä Eduard oll’ perit küländki joukast taloperest. Päält Eduari kasvi sääl viil kolm poiga, kelle nimmi ma kah’os ei tiiäki.

    Nigu kombõs oll’, läts’ talo perändüsen kõgõ vanõmbalõ velele. Kolmõlõ ülejäänüle, kellest üts oll’ sõs mino vanavanaesä, masti taloosa Tsaari-Vennemaa kuldrahhon vällä.

    Kõik kolm velle pandsõva raha Tsaari-Vennemaa panka ja naksiva hinnäst palgatüüga elätämä. Mille nä nii teivä, küssü olõ-i inämb kellegi käest.

    Olõs jo võinu hindäle maad osta, a ei – kõik panniva uma raha panka. Või-olla luutsõva korgõt intressi vai tahtsõva rahalõ mano tiini ja sõs määndsegi suurõmba kotussõ osta.

    Toda kõkkõ või nüüt takastperrä arota ja arvada. Ku vanavanõmba viil ellivä, es mõista ma, latsõkõnõ, säändsit asjo jo tähtsäs pitä.

    A lugu läts’ edesi sedämuudu, et ku tsaar 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni aigu minemä lüüdi ja võim vahetustõ läts’, oll’ vanavanaesä pääväpäält pal’as ku püksinöps: kõik raha jäi Nõvvokogo Vennemaa panka. Toda es anna inämb kiäki tagasi. Õnnis vanavanaimä Salme, Eduardi tõnõpuul, kellele taivaesä 96 aasta jago elopäivi andsõ, kõnõl’ õks vaihõpääl, kuis tu juhtuminõ mehe meele murdsõ.

    Trüüsti naas’ vanavanaesä otsma hundijalaviist, rikkust ja varra es saaki näil olõma. Vanavanaesä oll’ pur’oh pääga ütteluku praalnu, et kõrts om timä kodo ja ussaid timä maailm.Varra ja rikkust es olõ ka mino vanaesäl, Eduardi ja Salme pojal Arnoldil. 21 aastadsõlt Tõsõst ilmasõast üte jala ja silmäga tagasi tulnu vanaesä löüdse perrega päävarjo esiesä talo maiõ pääle jääväst popsikotusõ savionnist. Pops, ütsik vanainemine, elli esi veidükese parõmban puumajan. Päält popsivanakõsõ surma kolisi sinnä puutarrõ vanaesä pere.

    «Ma olõ popsõ pops,» armast’ vanaesä vaihõpääl üteldä. Tiiä-i mille, a mullõ tekk’ tuu ütlemine latsõn väega nall’a.

    Ma esi kasvi üles alõvi veeren katõkõrdsõn katsa kortõriga puumajan ja ütle hindä kotsilõ uhkusõga, et olõ katõkõrdsõst puumajast perit popsipiiga.

    Olla suurõmb umast saatusõst om and, mis esivanõmba mullõ perändüses jätsevä. Ja ma tunnõ, et tuu oma inämbki väärt ku nuu Vennemaalõ jäänu kuldraha.

    Õkva Margit
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Vana mälehtüs

    Nal’akuul käänüs mõtõ uma hää tutva Õitsõ pääle. No timäga iks juhtu! Noist juhtunuist as’ost või umaette raamadu kokko säädi. Parhilla toimõndas tä taivaidsin tarõpäälitsin – ma looda, et hään seltskunnan.

    Seo luu kõnõl’ kunagi ammu mullõ Õitsõ esi. Õitsõ, nigu tiidä, oll’ Võro õdagukooli direktri. Tuu oll’ piinü värk, selle et egä tüül ollõv nuur pidi keskharidusõ kätte saama.

    Pääle tuu olli Õitsõ kaalan egasugudsõ kommisjoni ja kuunolõgi. Peris pall’o tull’ rajooni piten sõita.

    Ütskõrd, ku tä määndsegi kommisjoniga Haanin oll’, astõ tä sääl söögipuuti. Äkki tormas’ ussõst sisse üts nuur miis, kiä opsõ õdagukoolin.

    «Kulõ, kaupmiis! Taa naistõrahvas om õdagukooli direktri! Anna timäle nii pall’o pudõlit, ku tä küsüs!» hõigas’ tä kõva helüga üle poodi.

    «Ma kaksõ ussõst vällä ja kai, kuis kavvõmbalõ sai,» selet’ Õitsõ mullõ.

    Teedä puha, midä üts auväärt ammõdi pidäjä pääle säänest «reklaami» võisõ tunda. Puuti minnen täl ostmisõ mõtõt es olõki, kõnõlõmada pudõlidõst.


    Mille jaos om poodin piigli?

    Ku Kagumarket ostjilõ ussõ valla tekk’, oll’ pall’o ostmist. Eski maalt sõidõti liina. Üts maamiis naasõga olli kah korvi täüs kühveldänü. Sääl kassasaban pand’ naanõ tähele piiglit saina pääl.

    «Mille jaos om poodin piigli?» uursõ tä perän mehe käest.
    «Et sa umma kõvõrat mokka näesi, ku rahakoti tühäs tiit,» ütel’ miis elotargalt.
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin