Nummõr' 228
Mahlakuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Eläjämäng Võrol
  • Uudissõ
     
  • Miä saa lumõ all kokko sadanuist huunist?
  •  
  • Paku vällä Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Savvusannapäiv Karilatsin
  •  
  • Perimüse-preemiä Parksepä latsiaialõ
  • Märgotus
     
  • Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!
  • Elo
     
  • Nugissõ-kuning Tiksi Ott
  •  
  • Näütemängopäiv tõi kokko hulga latsi
  •  
  • Uma kiil maatiatripääväl
  •   
    Juhtkiri
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Suguvõsa lugu
     
    Pärnaste Leida
     
     
    Egäl inemisel om sälätakah kats suguvõssa – imä- ja esäpoolinõ. Imä puult tiiä häste timä immä, vanaimä Miinat. Sündümise perrä nimi Noorhani, mehe järge sai nimest Seep. Sünnüaig 1864. aasta. Vanaesä Aadam Seepi ei olõ ma nännöge. Tä oll’ joba matõto inne mino sündümist.

    Mullõ opas’ vanaimä selgest lehmänüsmise, tsirbiga hainapõimmisõ ja pall’o muidke eloh vajalikkõ toimõtuise. Tä oll’ mi perreh tuu, kiä tegi söögikõlvuliidsist kotoh kasutõdu eläjäkese.

    Tsiatapminõge es olõ tälle määnege kunst.

    Ütskõrd oll’ meil illos pruun kikas, kiä läts’ väega tikõst. Ai morro pite inemiise takah ja lei valusahe nokiga. Kõrra hüpäs’ mu väikole pojalõ ola pääle. Õnnõst vanaimä nägi ja võtse kikka kinne.

    Olõs võinu latsõl silmäke vällä nokke. A tuuga oll’ kikka saadus kah otsustõt.

    Vanaimä lei õkva täl pää otsast. Ja mis sõs johto, ei lää kunage meelest. Ilma päätä kikas linnas’ aidsaiba otsa. Säält sattõ maaha. Vanaimä esiki oll’ ärä heitönö – kiä innemp säänest asja oll’ kuulnu!

    Imehtämistväärt oll’ tuu, et tä mõistõ «hussisõnno». Ku suu pääl kurõmarjo ollimõ korjamah ja sääl sõs husse näime, ma väega heitö, tahtse õkva suust vällä paeda. Timä tegi hussi kottal käega tsõõrgit liigutuise ja pomise midäge.

    Ja näet, eläjäkene tõmmas’ hinnäst kerrä ja jäige paigalõ. Ku külä pääl mõni rassõjalgnõ naane oll’ husse heitönö, sündö lats «hussiviaga». Sipõl’ ja väänel’ kõik aig, es püsü mähkmede siihke paigah.

    Sõs viide vanaimä last rohitsõma ja tuu saige tervest. Ma olli sõs nuur, es mõista tuu kotsele midäge arvata. A ütskõrd tuude mi hoovi pääle üts valgõ hobõnõ, kellel oll’ nõna silmine paistõh.

    Hainamaa pääl oll’ huss tedä pandno. Ma kai aknõst, kuis vanaimä hobõsõ pääd silest’, millegage määrse ja esi kõnõl’ timäga. Ja läts’ paar tunnikõist müüdä, ku hobõnõ oll’ge terveh, paistõtus kaono ja võisõ kodo sõita. Sõs ma külh imehte ja mõtle, et vanaimäl omge määnege vägi vai mõo.

    Vanaimä Miina oll’ peri Kõnnu küläst suurõst perrest. Täl oll’ ütstõist sõsard-veljä. Timä ku kõgõ vanõmp pidi noorõmbit hoitma. Ku väega viländ sai, olõvat mõnt väiksembät veitkese näpistänü.

    Ku tuu ikma nakas’, tull’ imä vai vanaimä kaema. Timä läts’ minemä ja sai veitkese puhata.

    Vanaimä selet’ suustsuuhtõ kõnõldot jutto, kuis vanavanaesä Kõnnu talo maa hindäle ostse. Tuu olno peräst 1850. aastat, ku mõisamaid naate inemiisele müümä. Vanavanaesä Hani Paap oll’ lännö mõisaherrä jutulõ. Säläh olno egäpäävätse umakoeto linatsõ rõiva, jalah viiso vai tsuvva, rõivast kotikõnõ ola pääl.

    Saks ütelnö: «Täämpä ei ole sante päiv.» Paap vasta: «Ma es tulõ santma, tulli hindäle maad ostma.» Saks: «A kas sul ka rahha om?» Paap: «No tuu kopkas piät mehel iks olõma!» Lugõnu küsütü summa lavva pääle, sai maa uma nimele.

    Nüüt om mu tütär Eve löüdnö Internetist Hanidõ sugupuu üles. Vanast kutsute kõiki ainult edenimme piti. Ütel Hannil olno poig Paap, kutsutegi Hani Paabust.

    Poiga kutsute kah Hannist. Et inemise arvo saasse, kiä om kiä, naate kutsma noorõmbat nuur Hani. Ku sõs nakate perekonnanimmi pandma, saige nimest Noorhani (Noorhanni).

    Vanaimä elle 99, timä esä Vidrik 96aastadsõst. Mõtlõ, ku pikk eloigä!

    Esä Karl Tootsi pereht olõ nännö õnnõ pildi pääl, mis om üles võeto Võõpsoh, vast 1900. aastal. 1902. aastal võete ette reis ja minte Vennemaalõ Krasnojarski kante. Sääl prii maatükü ja hää must muld. Panti pistü suur talo ja esiki veske. Esäl oll’ viil neli veljä, timäst vanõmba.

    Vanaesä Joosep Toots olno Võõpsoh postimiis. Pikke sõitõ hobõsõga teteh miildünü tälle laulda. Küllih oll’ tedä oodõto ku nal’aarmastajat ja kavvõmpidõ paiko uudistõ tuujat.

    1923. aastal tulli mu esä ja üts veli Voldemar perridega Eestimaale tagase ku optandi. Tõõsõ kõik jäiväge Vennemaalõ ja esä es saa näid inämp kirjä saatõh kätte. Arvate, et ommava ärä küüditedü vai vange panto, nii ku kuulda oll’, mis sääl taloumanikõ vai rikkimbidega tette. Sõsar Elsa sündö Vennemaal 1917., veli Edgar 1920. aastal.

    Nüüt om Eve Internetist löüdnö üles ka esä suguvõsa. Vanaimä, Joosepe naane Minna-Carolina (sünnüaig 1857), oll’ Viitinäl Rõugu mõisa kubijas. Vot sõs ütelüst: kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees! Tulõ vällä, et mulge om kubija verd, midä es mõista mõtõldage! Minna esä oll’ Jakob Toom (1820), imä Anno (1816).

    Edese om tiidä viil nääde edevanõmbage. Alate, ku ma toda esä perrepilti kai, mõtli, et vanaimä Minnal om peenembät sorte kostüüm säläh. Tuud ma es tiiä, et täl oll’ viil tõõnõ nimi: Carolina. Esä ütel’ tedä iks Minnast. Tähendäs, et puulsaksa värk.

    Esä Karla vanavanaesä oll’ Mähe Peedo. Läts’ Tootsi tallo Sülgäjäl (Sülgoja) kodoväüst. Kutsute Toodsi Peedost. Ku perekonnanimmi naate pandma, saige timäst Peedo Toots. Nüüt ma tiiäge, kost mu vanavanõmbide perekonnanime omma tulno.


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pido esihindäle

    Taa jutu kõnõl’ seltskunnan bändimiis, kes aig-aolt käü üten Võro kõrtsin mängmän. Sääl om stammkundõs sääne miis, kinkalõ miildüs väega praali ja hinnäst kittä. Esieränis kõnõlda, ku avvustõt miis tä naisi silmin om.

    Ütskõrd ku pillimehe püüne pääl olli kotusõ sisse võtnu, istõ miis hõigunimega Lagja Pomm joba lavva takan.

    Lavvan oll’ viis kotust, ekä kotust märkse viinapits. Pomm istsõ keskmädse kotusõ pääl. Bänd mängse üte luu, sis tõõsõ luu...

    A Lagja Pommi lavvan es olõ pääle timä hindä viil kedägi. Miis istsõ, tühäs joomalda tops nõna all. Tuu bändimiis läts’ vaheaol timä mano ja küsse hallõlidsõlt, kas pruudi omma alt vidänü ja mehe uutma pandnu. Säändse jutu pääle kitt’ Lagja Pomm suurõlidsõlt, et seo pido tekk’ tä esihindäle.

    «Kõgõ ohtligumba omma edimäne ja perämäne pits, tuuperäst võta ma kõgõpäält keskmädse är!» edend’ miis umma teooriat ja kummut’ topsi tühäs.

    Õdak oll’ pikk, nii jõudsõ tä kõik – nuu «ohtligu» kah –, är juvva ja manogi telli.


    Lugõmaopminõ

    Perren oll’ väiku poiskõnõ, kinkalõ olli lugõma opmisõs täheklotsi ostõdu. Klotsõ päält lugi lats varsti nigu vurrin.

    Ütskõrd pand’ esä klotsõst kokko sõna «tsirk». Poiskõnõ käänd’ pää viltu, kai ütelt puult ja tõõsõlt puult ni ütel’: «Tirks!»

    Põra om tuu poiskõnõ jo päält viiekümne vana miis, a vanõmba kutsva tedä iks nimega Tirks.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin