| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | | | | | | | | | | Edimäne Urvastõ perimüsjutt panti kirja Ukukivi kotsilõ | | | | | | |
Valpri Valdo kokku säet raamat «Mõtsast löütü kerik» om valik Urvastõ kotussõjuttõst, piltega ja põh’aligu saatõsõnaga tävvendet.
Valik om suur, selle et pia poolõ jutu Urvastõ kihlkunnast, mis ülepää Eesti rahvaluulõ arhiivi kotussõperimüse andmõbaasin omma, omma ka tan kogomikun seen. Valpri om esi mitmõl aastagal juttõ korjaman ja kotussit üles otsman käünü, nii et tegemist om as’atundja tüüga.
Kotussõjuttõl ja juttõl kunagi elänüist inemiisist ei saaki vaiht tetä, selle et inemine omgi inämbäste tuu, kink olõminõ kotussõlõ tähendüse and. Väega kõva jõud, väega suur vaesus vai laiskus – noist inemise umahuisist kõnõldas tarõasõmidõ man, mis muidu omma hariligu.
Kuulsa luulõtaja Heibergi Marie om silmäpaistmalda kotusõst peri. Erilidse kotussõ inemiisist juttõ ei olõ. Midä mi tiiä inemiisist, kiä Tammõ-Lauri talun elli vai elässe? Hariligult ei kõnõlda esiki tuust, kes omma nuu inemise, kes mõnt pühhä lätet kõrran pidävä ja sinnä tuubri vii võtmisõ salvis sisse pandva.
Nuu olõssi sõs vast kotussõinemise. Kotussõinemine või olla vahel ka jutukõnõlaja rollin, a sõs tä hindäst ei kõnõla. Jutukõnõlaja ei saa kah egäüts olla, vahel lätt tuu and’ suguvõsan edesi.
Löüdse raamatust, et Urvastõ mõisan om korjajalõ mõisaherräst juttõ kõnõlnu Neumanni Peeter 1927. aastagal. Mi külä Neimani Piitre oll’ vast timä pojapoig, Urvastõst oll’ näide pere tulnu.
Piitre esi oll’ hää ütlemisega ja timästki olõs pall’o kõnõlda. Piitre üts perämäidsi kotussõjuttõ oll’, et edetarõn saa ellä, katus om pääl, a tõnõ katussõpuul om läbi ja tagatarrõ ei taha õkva sissegi kaia. A Piitrel oll’ ka ütlemine, et kodu saat sõs, ku koolõt, nii et ega tä väega es murõta.
Raamadu üts süvämb väärtüs omgi tuu, et ütest ja samast kotusõst om kor’at juttõ läbi terve aastasaa ja või nätä, kuis jutt muutus. Häste om nätä tuu, et mõisidõ ümbre kotussist olõ-i vahtsõl Eesti aol inämb kuigi pall’o juttõ manu saad. Noidõ paiku inemise omma rohkõmb rännänü ja näil olõ-i inämb kullõmisõs kõrva ega kõnõlamisõ kommõt.
Mullõ ku nimmi uurjalõ om huvitav, midä mõisist 1927. aastal om kõnõldu, kuis om herri nimmi uman keelen üteldü, ku kaugõdõ aigu tuu mälehtüs küünüs.
Sääl om väega huvitavit asju. Näütüses kõnõldi sõs Sõmmõrpalo Mustja mõisa müümisest parun Stackelbergile. Säänest fakti aoluust teedä ei olõ, a Piitremõisa om külh kunagi Stackelberge uma olnu. A tuu oll’ inne aastat 1700.
Selge tuu, et nime ja fakti omma rahvasuun segi lännü, a imehtämä pand jutu algusõ pikk igä.
Jutukorjamisõ man om iks sääne nali, et ku su käest küstäs, mille, sõs mõtlõt vai vällä. Perän kotun tulõ miilde, mille tegeligult nii om. Nii om vast ka Tikutiiga Kuldrin. Valprilõ om kõnõld, et tii om suuhu tikkõ pääle ehitet. Tuu, et Kuldri-Tagula tii keskpaigan mõtsan elli viil 20. aastasaa keskpaigan miis nimega Tikk, om ku meelest võet.
Nii ommaki väega vana tiidmise ja väega vahtsõ mõttõ kotussõjuttõn segi.
Mõnikõrd om kotussõjutust peris pall’o kassu tiidmise kimmätämises. Näütüses juttu, et Kärgula mõisa Pulli külä asõmal oll’ Roodsi aigu Piilpalu mõisa, usu ma tävveligult ja panni tuu jutu ka tulõva Eesti kotussõnimmi raamadu käsikiräle manu. Samast as’ast om kirotõt joba 17. aastasaa edimädse poolõ revisjonnõn.
Ku säädi kõrvuisi Urvastõ kotussõjuttõ kogumikku ja 2001. aastal ilmunut Rõugõ kihlkunna raamatut, sõs om mu meelest nätä külh, et Urvastõ rahvas om rohkõmb kuuldnu vällämaalt peri juttõ ja vast om ka esi loet kirändüst, ku oll’ velitsideusk ja kõkkõ raamatist opitut juusk’ rahva sekkä ohtrahe. Peris novelli muudu om lugu Pedäjämäe pedäjäst Vaabinan Pruuli ja Jaagu talu piiri pääl.
Alostus on harilik mi maa rahvajutt, et Rootsi Kaarli XII lei pedäjädse kepi maa sisse ja tuu läts’ kasuma. Sõs om midägi väega realistlikku – poiskõsõ panni jaaniõdagu pedäjäle tulõ otsa ja tuu palli nii är, et perrä jäi õnnõ mehekorgunõ kands. Kalamehe – no noid saa kah egäle poolõ! – teivä tuust tulispirdõ (loodsikuga tulussõl käümise pirdõ). A kõgõ lõpus kõnõldas, et Jaagu rikka velekese olli kunagi vanast uma rahapaa maha matnu ja õkva sinnä kottalõ, kohe pedäja ladva vari jaanipäävä hummugu päävä nõsõmisõ aigu küünüs.
Tast sõs moraal: hoitkõ uma tähendüsega kotussõ alalõ, kirotagõ piltele taadõ, mis om ja kuna üles võet, märke mano ilmakaari ja nuu as’a, mis kaadrist vällä jäivä! Muidu lätt nii nigu raamadu edimädse fotoga, et olõs nigu Valpri Valdo 2010. aasta suvõl Urvastõn, a midägi olõs iks nigu tõistmuudu kah.
Egäl juhul om Valpri tüü väega häste vällä tulnu. Kikka usku poiskõsõst kõnõl’ Valprilõ Kalamehe Eerika, kiä elli Vaabinan Jakapil tõsõl puul raudtiid.
Poiskõnõ oll’ seletänü: «Urvastõ kerigu torni otsan om kikas ja ma olõ kikkausku!» Koolioppaja pruuvsõ kül üteldä, et taa om lutõri usk, a poiskõnõ õiõnd’, et timä ei olõ määnestki lutõri vai vinne usku, timä om kikkausku.
|
| | | | | | Vana pedäjä pandva juttõ luuma. Seo pildi pääl omma Rimmi Ristimäe vana pedäjä | | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
