Nummõr' 228
Mahlakuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Eläjämäng Võrol
  • Uudissõ
     
  • Miä saa lumõ all kokko sadanuist huunist?
  •  
  • Paku vällä Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Savvusannapäiv Karilatsin
  •  
  • Perimüse-preemiä Parksepä latsiaialõ
  • Märgotus
     
  • Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!
  • Elo
     
  • Nugissõ-kuning Tiksi Ott
  •  
  • Näütemängopäiv tõi kokko hulga latsi
  •  
  • Uma kiil maatiatripääväl
  •   
    Juhtkiri
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Vahtsõ Uma Pido aigu võissi seod vanna juuki mekki saia
     
    Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!
     
      
     
    Kal(l)a Urmas, keelekullõja 
      
    Õkva sai tuu võigõlus läbi, kos uma kiil hinnäst pildi pääl näüdäs’. Oll’ nätä, kuis ütstõsõga võiki tüküse hää söögi ja joogi silte pääle, kõgõ inämb iks sääl, kos mõnt tähtsät laatu peetäs.

    Võromaal om jo uma mekk moodus saanu ja meelütäs ka umma kiilt pruukma. A paistus, et üts põlinõ juuk om iks unõtusõn, nigu olõs tä nimi nii rassõ vällä üldä, et joba tuuperäst ei tihka kiä timmä inämb vahtsõlõ elolõ herätä. Ummõtõ omma kõgõ vähämb kolmõ Võromaa kihlkunna tiidjä (ja viil Tartomaalt üts Kamja uma) meile jätnü oppusõ, kuis tetä rüäjüvvä. Joba joogi nimi esi ütles, ku tähtsä tä mi jaos piässi olõma. Jüvä jo tähendäs nii tervet viläterrä ku timä sisemäst jako, miä väke and; ja viil kõkkõ viläst saadut süüki ja süümist hinnäst ülepää.

    Nigu Kanepin ülti: «Kuis sa iks läät ilma jüväldä majast vällä.» A ku joogilõ ligembäle liiku, sõs om tiidä, et jüvä võisõ ka eläjile klopitut jahusüüki tähendä. Viimäte tuuperäst kah naati säändse nimega juuki halvas põlgma, ku rahvas iks jõukambat ello nakas’ elämä – rõõsa piimä ja tsigurikohvi nõal.

    A vana ilma aig nakkas viirtpiten tagasi tulõma ja vana ao süüke-juukõ pruugitas tervüses. Kaemi sõs vahtsõ silmäga üle naa jüvätegemise oppusõ.

    Kamjast: «Jahust tetti üvä. Mõhen ta läits apnema, sis panti piimä pääle, ku ta külmäs saistu.»

    Kanepist: «Jüvä tetti rüäjahust. Mõni tegi kuuma vii sisse, pand’, nigu vesi väega kiib es olõ. Sääne püürüs oll’, tuuga segäsivä jahu sinnä sisse. Sis panti kaas pääle ja sääl imähü magusas. Sis panti hapnama. Mõnõl oll’ suur annom; sis panti vesi pääle, ku tä hapnama läts’; sis saisõ. Sis valõti veitkese piimä sisse. Ega kõrd oll’ talon jüvä.

    Tuu oll’ paksu söögi man väega hää. Mõnikõrd hämmäti leeväga suula õnnõ ja võeti jüvvä kah, ku piimägi es olõ. Sõs tuu oll’ nii makus nigu miss’.»

    Põlvast: «Lasti kiivä vii sisse patta; ehk panti üte anoma sisse ja tuu kiib vesi pääle. Hapatõdi ärä ja panti püttü. Tuu pütüga tuu jüvä sälgä ja sõs mõisahe!»

    Räpinält: «Ku piimä es küünü, sõs tetti rüäjüvvä. Tuu aeti kuumas, immähü magusas, sõs panti hapnõma, sinnä siäti hapupiim sisse. Tuu panti tüümehele üteh.»

    Ku joba trükitüisist võro keele raamatist lövvät nii mito oppust, ku pall’o sõs viil muid üleskirotuisi või olla! A päämäne sai vast siin är üteld.

    Tasos tähele panda, et nimelt rüäjüvä panti teomehele mõisahe minnä üten. Jutustaja kaibasõ kül tuu man, et kae, ku armõdu süümine. A är tuu mõisatüü tetti. Kas mitte jüvä, rüä vägi, es anna nii pall’o joudu?

    Võtkõ esi ette ja pruumkõ perrä, kas ei tulõ meil vanast as’ast vahtsõnõ tervüsejuuk vällä. Ja määndse ilosa nimega! Nimme tasos viil märgütä, tollõ ma jäti räpinäkese Aruste Viido oppusõ perämädses: «Rüäjahu keevä vii sisse; ku hapnama lätt, kõlbas tuu ka aganatsõ leevä pääle servätä. Katõ põh’aga pütt oll’, küle pääl mulk, kohe punn ette käve. Sinnä valõte jüväliim sisse; ku pernasõl piimä johtu olõma, valgsõs’ piimä ka sordsukõsõ, sai servätüs paremb.»

    Nii et taad juuki võit ka leemes kutsu. A viil parõmb om pruuki sõnna «serbätüs», miä tüküs unõtuma samamuudu nigu «jüvä» esi.

    «Serbämä» om nii uhkõ ja mitma näoga võro sõna, et timä taht peris umaette luku. A esiki ku tuud tahtmist tagasi hoita, sõs sõna pruukmisõ kottalõ tulõ iks mõni seletüs anda, ku ma joba olõ tä rahvalõ ette näüdänü.

    Tä või olla vana vinne lain (serbatj – ahnõhe süümä vai juuma, nii et õkva kuulda om), a meil tä om ammu umatsõs saanu ja kihlkundõ piten esimuudu murdunu.

    Siin ja sääl üle Võro- ja Tartomaa võit sa kül serbädä, kül servädä. Harglõn üldäs viil «serpämmä», Vahtsõnliinan «serpmä» (ma serbi), suurõl jaol Võromaast ka «serbmä/serbi», Rõugõn «servmä/servi».

    Tähendäs tä inämbüisi iks tuud, mis eesti keelen rüüpama, rüüpima. Harglõn om timä tähendüses saanu ka vedelat toitu sööma, sääl serbitäs suppi. Muial käävä serbämisega kokko kül laihõmba, kül kangõmba joogi. Vahtsõnliinan oll’ mõni miis hää sõnaga üteldä serbäts vast niisama, nigu eestläne ütles topsisõber.

    Tuu nali, kos raudtiil ja joodigul mõlõmbal omma «rüüpä», om periselt hoobis ikulugu võro keele unõtamisõ kottalõ. Võro ja seto vastusõ eesti sõnolõ jook, rüübe vai ka vedeliku-, viinasuutäis omma: servätüs (Urv, Har, Räp), serbätüs (Krl, Vas, Se), serväüs (Rõu), serbähüs (Se).

    Ku naid pruuki tävvendüses ja seletüses sõnalõ «rüäjüvä», sõs tulõgi vällä rüäjüväserbätüs. Kas saami säändse kiräga silti nätä laadu pääl inne vahtsõt Umma Pito? Ega sõs ilmaas’anda ei piä tulõvadsõ pido välläsäädjä mõistma tuud sõnna vällä hõigada. Saagu tä esi är maitsa, midä tuu tähendäs!

    Hääd perräpruummist sõs tegijile ja kõkkõ jüvvä!

      
     
      
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin