| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Juhtkiri: Vahtsõnõ ilmakõrd | | |
Üts hummok oll’ tä käen. Vahtsõnõ ilmakõrd. Tuu oll’ nii tõistmuudu hummok, et egä latski sai arvo – midägi om täämbädsest pääväst tõistmuudu.
A maa pääl laiut’ iks viil vana ilmakõrd. Es taha timä vahtsõst midägi kuulda. Hoitsõ kõgõst vanast kinni ja arvas’, et jääs ilmasambas. A es jää.
Vahtsõnõ es piäki õigõlõ midägi tegemä. Avit’ lihtsäle tuust, et tä olõman oll’. Ja kõik muutu.
Seo kõrd ollit Sa, kevväi, väega oodõt. A nüüt olõt sis käen. Jõudu Sullõ ilma hindä peri säädmise man!
Sulata är taa paks lumi maa päält. Sulata är ijä, miä om kasunu vii pääle, tulnu teie pääle!
Sulata är ka ijä, miä om taa suurõ ja pikä talvõga hinnäst inemiisi sisse istutanu!
Panõ vesi juuskma, tsirgu laulma ja lilli kasuma! Näütä iks umma rõõmsat näko!
Sis saami ka mi, inemise, olla rõõmsamba ja õnnõlidsõmba.
Rahmani Jan
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
