| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Eederipudõliga Tal’nast Võrru | | | | Valpri Liina | | | | | | Seo asi juhtu 1964. aastal. Tuul aol oll’ mul tüü peräst küländ pall’o asja Tal’nahe.
Pääliinan elli ka mu imä noorõmb sõsar Ella, timä ammõt oll’ naisi ilosas tegemine. Tüütarõ, kon tä silmäkarvu värmse ni sõrmõküüdsi lakiga läükmä lei, oll’ tuunsaman majan, kon tä esi elli.
Inne bussi pääle minekit astsõ ma iks tädi Ella mant läbi. Ütskõrd, ku jäl Tal’nan olli, tsusas’ Ella inne mu ärtulõkit kotinukka eederipudõli. Pudõlikõnõ oll’ timä imä, tuu tähendas mu vanaimä jaos. Vanaimä elli Kuldrin. Eeder oll’ imerohi, minkast sai inemine tukõ kõigi haiguisi vasta. Nii vähembält kõnõldi. Ja esieränis suur usk oll’ eederi väe sisse vannul inemiisil...
Välän naas’ hämäräs kiskma. Lämmi buss ja moodorimürrin ai unõ pääle. Mõnõ kotusõ pääl raput’ kah – ega tii es olõ sis nii sille nigu parhilla. Olli suikma jäänü.
Heräsi üles pääle Põltsamaad, ku tundsõ, et määnegi pehmekene lõhnakõnõ nõnasõõrmit kõditas. Edimält es saa arvu, mis tuu sääne om. Sis taipsi – eederiputõl! Nuu apteegiaroomi tulli mu hindä käekotist! Haari koti kõvõmbidõ üskä.
A hais läts’ kõrd-kõrralt vängembäs. Iinpuul inemise naksiva taadõpoolõ vahtma, sinnä, kon ma tuu ärandja kraamiga istsõ. Tartun tull’ pall’o rahvast pääle. Joba ussõ man naati naaru kõkutama, üts miis hõigas’ üle bussi: «Tunnistagõ üles, kes om õukat joonu!»
Tuu oll’ illaskinõ buss ja pääle Tartut tull’ ka rohkõmb piätüisi – inemiisil vaia iks üüses kodo saia.
Ja kost mõni inemine pääle tull’, läts’ vahtsõ huuga eederijutt vallalõ. Ma värisi üle kere.
Kõgõ rohkõmb pelksi, et bussijuht jätt bussi saisma ja käsk mul õhurikmise peräst maaha minnä. Mis ma olõs tennü pümme mõtsa vaihõl suurõ tii pääl?!
Õnnõs sõitsõ buss edesi kalli kodoliina poolõ. Võru bussijaaman tormsi nigu piinapingi päält päsenü bussiussõst vällä, hirmuhigi otsa iin ja silmä häpü täüs.
Buss, minka ma olõs kodo Võrosuu pääle saanu, saisõ piätüsen.
Otsusti, et eederipudõliga ma joht bussi ei lää. Naksi astma. Kodoni oll’ maad paar kilumiitret. Miil läts’ astõn kah pisu parõmbas: värskin õhun es karga eederihais nii terävähe nõnna.
Poolõ tii pääl naas’ loppa sadama. Aig kisksõ keväjä poolõ: käen oll’ urbõkuu.
Ku ma, rõiva läbilikõ ja eederipilve ümbretsõõri hõl’oman, ütskõrd kodoussõst sisse astsõ, ütli läbi iku süämepõh’ast: «Ilmangi ei tuu ma bussiga Tal’nast üttegi eederipudõlit!»
Inne ku ma umalõ jutukõsõlõ punkti panõ, märgi viil midägi är. Tädi Ella tõnõ nimi oll’ Puskar. A ma mõtlõ, et timä nimel ei olõs tohtnu tuu õnnõdu pudõliga midägi ütist olla.
| | |
| Kuis mi uma köögilavva alt UFO löüdsemi | | | Eestimaa veere pääl, peris vasta Läti piiri om säändene kotus nigu Paganamaa. Joba nimi näütäs,et eks ta üts ummamuudu kotus om ja säändse kotussõ pääl või egäsugutsit asju olla. Paganamaal om Suurõ-Piitre talu. Vanainemise omma kõnõlnu, et Peeter Suur oll’ umal aol tan lühkeist aigu sulanõ ja tuu perrä panti ka talulõ nimi.
Lugu, millest ma kõnõlda taha, juhtu sääl talun aastal 1990. Oll’ suvinõ aig. Ilma olli ilosa ni maainemisel käe-jala ja eski jalguvahe tüüd ja tegemiisi täüs.
Taluperemiis Antoni Heinu löüdse kipõst hainaaost tsipakõsõ aigu ka tuujaos, et järvest mõni kalapoig leeväkõrvatsõs vällä püüdä. Tä läts’ jo hummuku varra Liivajärve viirde ja paari tunni peräst võisõ joba kodu poolõ tagasi astu. Kalla sai nii pall’u, et jakku perrele ja kassilõ kah.
Pernaanõ Annika ruuksõ kalasaagi är, soolas’ sisse ja pandsõ kappi praatmist uutma. Kalapää ja rappõ saiva klaasist kausi sisse kassi jaos kokku kor’atus.
Kuna Intsu koskil nätä es olõ – arvada või, et tä jälleki naabri Miisulõ kosja oll’ lännü –, tsusas’ pernaanõ kausi köögilavva ala kassi kodutulõkit uutma. Pandsõ kaasõ kah pääle, et kalahais vällä es päsenü.
Kas läts’ Intsul kos’ankäük pikembäs vai tull’ midägi muud vaihõlõ, a juhtu nii, et tuu kauss läts’ kõigil meelest.
Müüdä läts’ paar-kolm päivä. Kas tuu oll’ nüüt «luudusõ kutsõ» vai kuivi kurk, a peremiis pidi suvõüü kõgõ pümmembäl aol küüki minemä.
Astsõ küüki ja jäi saisma nigu soolasammas: köögilavva all kumasi rohilinõ valgus. Miilde tulli jutu kodukäüjist ja UFOst. Tä käändse otsa ümbre ja ai ka pernaasõ sängüst vällä imeasja kaema. Katõkõistõ om iks kimmämb egäsugutsidõ tulnukidõga maid jaka.
Kaiva sõs mõlõmba – no UFO mis UFO. Lõpus taibas’ pernaanõ lambi palama panda ja kae imet – UFO kattõ nii, et esiki suidsuhaisu es jää perrä.
Lavva all oll’ õnnõ klaasist kauss, miä mõni päiv tagasi kassi jaos kõrvalõ sai pantus.
Nüüt tull’ peremehele miilde kooliaol opit tarkus, et kala seen om fosforit ja ku kala parasjagu halvas om lännü, sõs või ta pümmen rohilidsõlt helgädä. A tuu UFO-hirmu üle sai viil tükk aigu naarda.
Antoni Annika
|
| Hobõsõ pästmine | | | Ku latsõpõlvõsõpruga kokku saami, sis lätt iks pikembäs jututamisõs. Mis oppajist miilde jäänü ja kes kohegi uma eluga om jõudnu. Sis imehtät, et pätipoisist om ka miis saanu ja ärhellütet tütrik om eluga normin. Ei saa üle ega ümbre ka sõaaost ja tuu mõotuisist.
Aivi oll’ väega väikene, ku Aarna küllä jõudsõ kõlahus, et Vinne sõamehe tulõva hobõsit är viimä. Näil oll’ illus täkk Juss. Sääne kork, kiä kullõl’ õnnõ esä sõnna.
Sis tull’ esäl mõtõ, et tä aja Jussi taasperi savvusanna. Umalõ Liidele ütel’ tä, et vindläisile tulõ vehki: hopõn viidi är. Vindläse tulliki ja Liide nakas’ vehkmä, et netu, netu, är viidi.
Vindläse jäiväki uskma. Viil perän sai perrerahvas arvu, ku tark oll’ hopõn. Es hirnahtagi, ku tõisi hobõsit kuulsõ. Nii jäi Juss viil kavvas perreliikmõs.
Raudkatsi Ene
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Mitu kiilt suun
Üts Võromaa provva läts’ Lätti, et sääl lambanahast kasuk osta. Nuu olli tuukõrd moodun.
Oll’ Vinne aig ja muialpuul liidu piiren aeti asju pääas’aligult vinne keelen. A tuud naanõ tiidse, et lätläse vindläisi ja näide kiilt suurt ei kannahta. Timä esä oll’ poolõldõ lätläne, kuiki uma elo Eestin är elänü. Naanõ mäleht’, et lammas om läti keelen «aita». Tuuperäst tull’ naasõlõ päähä mõtõ mitu kiilt kokko panda.
Lätin poodin tekk’ tä mesimakõ näo ja ütel’: «Pallõsi mullõ üks aita-šuuba.» Ja kae imeht, müüjänoorik naarat’ vasta ja tõigi takasttarõst ilosa lambanahast kaska.
Ku naanõ vahtsõst koton oll’, es väsü tä tutvilõ hinnäst kitmäst: «Külh om hää, ku sul iks mitu kiilt suun om!»
|
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
