|
|
| | | Umma ilosat imäkiilt võissi iks ka ummi latsi ja latsilatsiga kõnõlda |
| Harju Ülle, Uma Lehe päätoimõndaja |
| | Trehvsi joulu-aigu kullõma, ku üts' koolipois'kõnõ lugi jouluvanalõ ilosa võrokeelidse salmi. Harv juhus põrõhõlladsõl aol, ku pall'odõn kuulõn-latsiaidun opatas õnnõ eesti- vai sis inglüsekeelitsit salmõ-laulõ, a mi Võromaa rahvalaulõ peedä-i vajalikus latsilõ es'ki lindi päält maaha mängi.
Tuu pois'kõnõ sai jouluvanalt iks uman imäkeelen kittä kah, selle et mikandi «jouluvana» omma inämbüisi tuun iän, et olõ-i viil võro kiilt är unõhtanu. A kurb om tuu, et mõni lats' es mõistaki jouluvanalõ määnestki salmi lukõ vai sis lugi: «Jõuluvana punanina, hüppas üle laualina...»
Olõ iks tuud imehtänü, mille proovitas latsilõ päähä panda, et mi rahvalaulu omma «Õllepruulija», «Juba linnukesed...», «Kungla rahvas», «Kes aias» vai muu säändse.
Sai elo edimädse sügävä kultuurišoki keskkooli-aol ligi 15 aastakka tagasi, ku mi kümnes klass' Turkmeeniän kõrbõmatkal käve.
Külälislahkõ turkmeenläse kutsi mi matkagrupi hindä maia küllä. Seimi lambasuppi ja jõimi tsäid. Päält süüki tõi väiku turkmeeni pois'kõnõ vällä flöödi muudu pilli ja mänge tuu pääl mitu väega ilosat uma maa rahvaviisi. A sis pallõldi eestläisil kah mõni eesti rahvalaul laulda. Tahtsõ häbü peräst maa ala vaoda, ku sis kõva helüga «Õllõpruulijat» jorotama naati!
Õnnõs omma «Lõkõriq», «Liinatsuraq», Ilvesse Aapo, Kalla Urmas, Roose Celia ja viil mitmõ tõsõ as'a käsile võtnu, vana Võromaa rahvalaulu arhiivitolmust puhtas pühk'nü ja laulva noid peris hoolõga.
Kinkal huvvi, saa Võromaa rahvalaulõ laulda ka Võro tandsuklubin vai hanki hindäle Võro instituudi vällä ant lauligu «Tsirr-virr lõokõnõ».
Olõ-i kooli vai latsiaia muusigaoppajal rassõ mõni illos Võromaa rahvalaul selges oppi ja üten latsiga laulda. Olõ-i tuud pelädä, et rahvalaulu latsilõ ei miildü, vastapidine om ummi ja tutvidõ latsi pääl joba mitmit kõrdu är proovit. Mu hindä latsõ opsõ esi kasette päält võrokeelitsit laulõ ja lauli noid jouluvanalõ.
Kõnõlõmi koton latsiga inämbüisi iks võro kiilt. Et latsõ tunnõssi, et elässe iks Võromaal, mitte lihtsäle kongi veeremaal. Ja latsõ tegevä väega selget vaiht, määne om võro ja määne eesti kiil', segiminekit olõ-i pelädä.
A mitmõ võro keele oppaja ütlese, tuusiän Glaseri Maaja tansaman Uman Lehen, et millegiperäst taha-i pall'o võrokeelidse latsõvanõmba latsiga võro kiilt kõnõlda, om tuu sis vinne aost peri hirm vai tiiä-i miä. A esi umavaihõl ja vanavanõmbidõga kõnõlõsõ külh.
Saman om latsil hää meelenpidämine ja vanõmbidõ umavaihõl kõnõld kiil' jääs kohegi pää sisse alalõ. Olõ-i viil ilda muuta tiiä-i-kost tulnut arvamist ja naada kõnõlõma umma kiilt ka latsiga. Om hallõ kaia, ku mõni vanõmb inemine, kiä muido kõgõ ilosat imäkiilt kõnõlõs, nakkas latsõga «rääk'mist» murdma.
Uma Leht om iks Võromaa latsi meelen pidänü, egän lehen om latsilõ mõistatus ja ilda aigu jutuvõistlus. Lehetoimõndusõl om hää miil', et latsõ saatva meile mõistatusõ vastussit egäst Võromaa nukast, olku sis Ruusalt, Kanepist, Mõnistõst, Põlvast vai Ruusmäelt.
Ka Uma Lehe jutuvõistlusõlõ kiroti latsõ peris hää meelega, kah'o õnnõ, et mitte egäst koolist, kon võro kiilt opatas ja oppaja latsõ kirätükü üle saa kaia. A mi kirotajidõ-mõistatajidõ hulgan om ka hulga sääntsit, kinkal koolin võro keele oppust olõki-i.
Uma Lehe toimõndus uut väega kõiki latsi käest võrokeelitsit juttõ, mõistatusõ vastussit, nall'u, kirju ja muud. Olõ-i vaia pelädä «õigõ» võro keele kehvä mõistmist, taa omgi õigõ kiil', millen imä-esä ja vanaimä-vanaesä kõnõlõsõ!
Hüvvä vahtsõt aastat kõigilõ ja joudu uma ilosa imäkeele avvu seen pidämisel!
|
|
|
| | Kae, miä ütel´!
«Siin oll' pini!»
Kunstnik Navitroll'a ikk takan ravvast pinni, miä päti tält är varasti (SLÕL)
| |
|
|
|
