| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Edimädse mehesammu | | | | Pressi Heldur | | | | | | Võisõ olla vaest poolõtõisõaastanõ, ku papa (vanaesä) lei piibuga takti ja jorisi laulda: prunda-prunda-prundadi-prunn ja ma võnksi rütmi perrä üten. Papa ütel’ viil, et latsõst tulõ kimmähe laulu- vai pillimiis.
Tädi, kiä kõrval oll’, tähend’ viil, et kuis täl vaesõkõsõl külh naa jalakõsõ nii kõvõra omma. Tuu pääle ütel’ papa: põrknas, kaaliviil ja luidsatäüs kalamassaõlli õga päiv ja kae, ku asi paranõs!
Edesi mälehtä selgembält, ku olli neläaastanõ. Sõsarakõsõ sündümist ja timä ristkäidsi (joba vahtsõh tarõh), velekesega (katõaastanõ) tüllüminekit ja mu sõrmõst vere välläpurõmist.
Mu imäkesel oll’ miika, kolmõ väiku latsõga, kistumalda pall’o tegemist. Vaia oll’ süvvä tetä, eläjit tallita ja ka hainamaalõ vai nurmõ pääle appi karada.Vaest kergendüsega ohas’ tä, ku näkk’, et olli muutumah «papa pujas».
Magasigi papa ja mamma (vanaimä) vaihõl lajah sängüh. Muidogi vaivsi papa vahel är ummi lõpmada perimiisi ja tiid kost võetuidõ juttõga.
Sai sõs tõrõlda ja mul kästi vakka olla.
Umal sünnüpääväl (10. mahlakuu) kinkse Kontsa-tädi mullõ neli puust lihavõttõmunna.
Tsõdsõpoig (must viis aastat vanõmb) ai pääle, et kaemi, kas nä ka ujosõ.
Naksimi sõs näid ujotama madala viiga sannakaokõsõh. Pelksi, et är upusõ, ja küünüdi näid kätte saama, a kupõrdu ja olligi päädpiteh seeh. Olõs vaest sinnä uppunu, ku papa väläh es olnu ja tsolinat es kuulnu. A tsõdsõpoig lask’ jalga, arvas’, et ma nigunii är upu, ja käkse hinnäst hobõsõ seimi taadõ, kost tä viil ilda õdagu üles löüti.
Uppumissurmast pästmine tekk’ papa mu silmih kõgõ tähtsämbäs ja kallimbas inemises elokõsõh.
Umaette hirmsa lugu juhtu mõnõ nädäli peräst, ku papaga saeveski poolõ laudu tuuma lätsimi.
Vankril olli külelavva är võedu ja istsõmi õnnõ põh’a pääl. Kundikõsõst alla sõitõh mõista-s kinni hoita, kupõrdu hobõsõ jalgu ja vankritsõõr läts’ üle jala. Sai vallus ja oll’ hiitümine.
Papa haard’ üskä, puhksõ pääle ja kumpsõ, et midägi ei olõ katski, jo lätt halu kah üle. Tä ütel’, et ei massa taad sadamist kellelegi kõnõlda. Miis jo õgast umast sammukõsõst ei kõnõla! Lubasi, a vastatasos kaupli, et ku tä liina lätt, sis võtt mu üteh.
Mõnõ ao peräst sääd’ki papa liinaminekit. Mamma pand’ üteh nurmikuga võidu müümises ja väiku korvikõsõga paklidõ sisse käkitüid kanamunnõ.
Liinatii oll’ pikk ja ma es jovva kuigi är uuta, kuna liin paistma nakkas. Papa ütel’, et hää olõs, ku võiu ja muna saasi joba Kosõ pääl vai kasarmidõ kotsil är müvvä, sõs jääsi muu as’a ajamisõs rohkõmb aigu.
Inne kasarmit tsiirut’ tii viil mõtsaviirt piteh. Näimiki kampa korvõ ja kottõga naisi – papa ütelüse perrä nahanaisi punti. Üts pikk ja värvitüisi mokkõga naistõrahvas tahtsõ munnõ osta.
Papa võtt’ korvikõsõ märsiveere alt vällä ja nakas’ munnõ paklidõ seest vällä arotama. «Kuis need munad nii tuhmid ja pisikesed on, järsku mullused?» hõigas’ ostja.
Papa sai timä pääle väega kur’as ja ütel’: «Kas mu kana piät su ahnusõ peräst uma perse är lahkma!» Ostjatädi nakas’ papat ropu ütlemise peräst sõimama. Sõs sai papa viil vihatsõmbas ja ütel’: «Kuradi nahalits sääne, tulõ lähembäle, ma äestä piidsavarrõga veidükese su sikutuuri maaha, sis nakkat ka inemise muudu vällä nägemä!»
Nahanaanõ lubasi politsei kutsu. «Kutsu, kutsu jah!» hõigas’ papa. «Ei olõki tükül aol uma tädipuja Nopri Ruudoga kokko saanu!»
Tõõsõ naasõ naksi naardma. Üts astõ vankri mano ja ütel’: «Andke need munad mulle,» ja nakas’ esi näid paklidõ seest vällä arotama. Üts tõõnõ tädi ost’ är ka võiu. Papa saat’ noidõ lahkidõ naisiga viil ütele ohvitseerile pall’o tervüisi.
Õdagu kotoh munamüümise asju mi es kõnõla. Mamma sai liinakostis tsitsiräti, velekene ja sõsarakõnõ pekrisaiakõisi.
Pühäpäävä hummogu pand’ mamma mustõ lillega pluusõ sälgä ja küsse mu käest, kas ma ei taha timäga üten Horoskilõ minnä. Muidogi tahtsõ. Sinnä oll’ kolm verstä. Sääl olli kotoh õnnõ naasõ, mamma veletütre Ella ja Härmi ni näide aiatagonõ tütrik Salmõ.
Mamma ai näidega juttu, a mul nakas’ ikäv ja ütli, et lää vällä. «Mine päälegi! Är sa õnnõ küläpoistõga järve viirde minku,» hõigas’ mamma viil perrä.
Küläpoisi, must suurõmba, istsõ aidatrepi pääl. Näil oll’ aidavõtmõst tett püss. Suurõmb poiss, Elmar, hoit’ püssä käeh ja tõõsõ käega tsusas’ tuld toro taadõotsa. A pauku es tulõ.
Mano tull’ viil üts häste suur poiss ja timä ütel’, et taa no määne püss vai asi, taa toro ette võit perse kah käändä.
«No proovimi,» hõigas’ Elmar ja tsihtse Valtõri sälä poolõ. Nii ku tä oll’ tikust tuld tõmmanu, käve kõva pauk, püss sattõ Elmari käest maaha ja Valtõr oll’ kummalõ. Läbi püksõ nakas’ verd tulõma.
Ei mäletä, kes rüükse kõvõmbahe, kas ma vai Valtõr. Härmi, kes ka pauku kuuld’, oll’ vällä joosnu, haard’ mu kandli ala ja juusk’ tarrõ. «Mõtõlgõ, Grahvi poiskõsõ lassi Kot’a Valtrilõ võtmõpüssäga sälgä. Poiskõnõ om aia veereh maah ja oigas. Vana-Jaan pand’ hobõsõ ette, et poiskõnõ haigõmajja viiä. Elmar ja Volli joosi Kanamõtsa võssu nigu tuul!»
Ma lätsi ka närvi ja naksi suurõ helüga ikma ja kodo tahtma. Es kullõ ka Ella-Härmi kiildmist ja pannkuukõ küdsämä säädmist – mugu rüükse: «Mamma, läämi kodo!»
Nakas’ Salmõgi minno meelütämä, ütel’, et tä om jo mu pruut ja peigmehe ei ikõ. «Ei taha ma sinno!» ütli. «Mille sis ei taha? Kas ma olõ ilodu?» «Selle, et sa olõt nahanaanõ ja lits!»
Mamma haard’ kõvastõ mul käest kinni ja ütel’: «Kost lats säändsit halvu sõnnu külh kuuldnu om! Vaest Kar’a-Vass’a vai esiki Vana-Piitre käest. Ega tuugi mõtlõ, mis suust vällä aja!»
Kotoh es jätä mamma imäle kaibamalda, määnest häpü lats tälle Horoskil tekk’.
Mõnõ nädäli peräst üte pühäpäävä hummogu käsk’ mamma mul pühäpäävarõiva sälga panda ja ütel’, et täämbä läämi kerikuhe. Ma ütli, et mul ei olõ aigu kerikuhe minnä. Papa ütel’ kah, et ku lats ei taha minnä, mis sa tedä sunnit. Mamma es jätä umma ja kõnõl’ vanaesäle midägi saadana välläajamisõst latsõ seest. Nii pidi õks minemä.
Rõugõ kerikuni üteldi ollõv kotost viistõist verstä. Terve tii küsse ma papa käest, kes siin küläh vai taloh eläse. Mamma mugu tõrõl’, et jätku ma jututaminõ, timäl vaia kerigulaulu sõnnu miilde tulõta.
Kerikun istsõmi miihi poolõ pääle. Kural puul oll’ naisi puul ja sinnä mehe es istu.
Abielonaasõ võisõ külh miihi poolõ pääl miihi kõrval istu. Mul sai laulõ kullõmisõst ni tuu pikä musta palituga mehe jutust viländ ja ma naksi pingi pääl saistõh kerigu aknit lugõma.
Mamma tõmmas’ mu pingi päält maaha ja ütel’, et nii ei olõ illos. Joosi sõs vannu vaihõlt är naisi poolõ pääle. Üts tädi, kelle kõrvalõ ma istsõ, es keelä mul sukugi pingi pääle ronni.
Lugõsi är 18 akõnd.
Ku tagasi kodo lätsimi, pidäsi papa Haanih hobõsõ kinni ja läts’ puuti. Mamma hõigas’ perrä: «Är sa kavva olgu, ma ei jovva hobõst kinni pitä!» Hobõnõ tahtsõ kodo ja oll’ joba suurõ havva jalgu ala kaapnu, ku mamma kässe, et kutsku ma Vana-Piitre är. «Täl viinaiso kerigutii pääl kah,» porisi mamma.
Ronõ sõs korgõst trepist üles. Poodi vüürüseh aigi papa juttu üte vuntsõga mehega, kellel oll’ putõl käeh. Ma ütli papalõ: «Tulõ no är! Mamma ei jovva inämb hobõst kinni pitä.» Kai ja ütli sis vuntsõga mehele: «Kulõ, miis, sul om vunts tatinõ!» Tä ai silmä suurõs ja silmäs’ minno ni küsse papa käest, kas ma olõ Ruudo poig. «Om tõõnõ väega sõnakas!»
Papa haard’ mu kandli ala ja astsõ trepist alla, ma sai üle pikä ao timä käest tõrõlda.
Mamma oll’ papa pikä ärolõgi peräst kuri ja küsse, kellega tä sääl poodih jõi. «Vallavanõmb oll’. Tahtsõ üte as’a kotsilõ kõnõlda, mul es kõlba är kah juuskõ.
Saadit latsõ perrä, a tä tekk’ sääl mullõ häpü: ütel’ vallavanõmbalõ, et täl om vunts tatinõ.»A vanaimä es olõki mu pääle kuri ja ütel’: «Ega sa muido es päädünügi viil tulõma.»
Kotoh kõnõl’ imäle tuu kerikuhkäügi är. Järgmädsel pühäpääväl pand’ imä hobõsõ ette ja vei mu Liivakmäele: umma nuurpõlvõkodo. Kullsi ussõ takah, kuis tä unolõ ja tädile kaivas’, et pidi hädäga minno sinnä «asumisõlõ» tuuma, selle et latsõ suuvärk om viimätsel aol väega hukah.
«Sul, Lindakõnõ, ei olõ kerge! Naa latsõ omma tulnu lühkü aoga väega ütstõõsõ takah,» ütel’ uno. Joosi är vällä ja lätsi hanipoigõ kaema.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Esä parteikursus
Imä saadõti Vinne aol Tal’nahe parteikursusõlõ. Esä jäi latsiga kodo. Pojakõnõ oll’ peris tsill’okõnõ, es käü koolingi. A tä oll’ väega uudishimolik lats, uursõ ja küsse kõkkõ. Koton olli ka mõnõ vinnekiilse raamadu ja aokirä.
Pojakõnõ näkk’ suuri kirätähti CCCP ja küsse esä käest, midä tuu tähendas. Esä ütel’: «Taa om vinne kiil – es-es-es-är. Pikembält tähendäs tuu: suur sibulasüüjä rahvas.»
Valimiisi pääväl oll’ imä kah kursusõlt tagasi. Minti hulgani, latsõ kah üten, autobaasi umma hellü andma. Valimiisi pääval oll’ sääl kõik väega uhkõ: muusiga mängse, lilli ja loosungi egäl puul, puhvetin müüdi apõlsiine ja olt. Ollõ pääle murdsõ muidoki miihivägi.
Perre väiku pojakõnõ kah vahtsõ, silmä suurõ pään. Äkki näkk’ tä üte loosungi pääl tutvit tähti CCCP. Tä näüdäs’ noidõ pääle näpuga ja hõigas’ kõvva rõõmsa helüga: «Suur sibulasüüjä rahvas!»
Esäle tekk’ asi väega nall’a. Imä es ütle esä «parteikursusõ» kotsilõ sõnnagi.
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
