Nummõr' 226
Urbõkuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võromaal pudropäiv
  • Uudissõ
     
  • Umma kiilt saa nätä pia 100 pildi pääl
  •  
  • Raamat Eesti pühhist kotussist
  •  
  • Luulõvõistlus latsilõ ja nuurilõ
  •  
  • Nõu palkmaja kõrdategemises
  •  
  • «Esä» jäi kiili õdakul silmä
  • Märgotus
     
  • Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil
  •  
  • Valija: tiiä-i, kas tuu teos kah tetäs, midä lubatas?
  • Elo
     
  • Mälehtüse muusõumin
  •  
  • Esieräliidsi asjo villast: mähkmepüksü
  • Juhtkiri: Lubahuisi täütmist tulõ pääle passi
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Aholämmi
    Naisipäev
     
    Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil
     
    Egälütel om õigus nii kõnõlda, nigu kotun om kõnõldu!
     
      
     
    Nõlvaku Kaie, Harglõ kihlkunnast Mõnistõst peri 
      
    Tuust ei olõki kuigi pall’u aigu müüdä, ku vällämaalt tuudu as’a, kompvegipakist autuni, hirmsadõ hinnan olli. Tuu, midä harva näet ja viil harvõmbadõ saat, paistus õks hää. A sis tull’ aig, kos säänest kraami kõik kotusõ täüs sai ja taad meile hoolõga pähä määrmä nakati.

    Ja väega ruttu nakas’ asi sinnäpoolõ kiskma, et kõik, mis meil hendäl siin nurmõ pääl ja laudan kasus, ei kõlbagi süvvä ja jumala peräst ei tohe säänest kraami tõisilõ müvvä.

    No tuust ull’usõst olõmi nüüt külh enämb-vähämb vallalõ saanu ja asi om peris ümbre pööretü. Nüüt teedäs, et süvvä kõlbas õnnõ sääne söögikraam, mis lähkün kasus ja kohe egäsugutsiid E-siid ruhimigu viisi manu ei olõ kupatõt. Kah’u muiduki, et meil, eestläisil, taad esihendä tarkust nii veidü om, et ütelegi vahtsõlõ ull’usõlõ inne vasta nakada ei julgu, ku tõsõ riigi iin miilt omma muutnu. Sinnä eurosäädüse nahka omma lännü üte lehmä ja paari tsiaga majapidämise, ja mis viil hullõmb, nuidõ lehmätallitajidõ ja tsiasüütjide eluhimu ja tervüs.

    Ku kotun enämb medägi tetä ei olõ ja huul eläjä peräst vanõmbat inemist hommugu sängüst vällä ei aja, sis sinnä tä jääski. Ja järgmäne kotus om hoolõmaja, kost minek õnnõ ütele poolõ…

    Hää om siski tuu, et meil hoitas umma laulu, tandsu ja pillimängu ja rahvarõiviid pandas hää meelega sälgä. Vinne aol prooviti jo rahvarõivistki rohkõmb karnõvalikostüümi tetä ja nii läts’ki, et tuud, kiä rahvarõiviid muial kand’ ku püüne pääl, vahiti nigu ullikõist.

    Halv oll’ ka tuu, et inämb es olõ tähtsä, kost kandist vai kihlkunnast inemine peri om. Nii tull’ ette, et Võrumaa rahvatandsjil olli sällän Muhu vai Kihnu rõiva, selle et nuu tundu ilusamba ku uma kandi pruntsi ja pluusõ. Põratsõl aol ei tulõ sääne asi külh jutuski, et kiäki hendäle võõra rõiva sälgä pand.

    Mis sääl kõnõlda, om õks armõdu illus, ku Tal’na suurõl laulu- ja tandsupidul uma kandi inemise rõiva perrä är tunnõt!

    Üts, mis meil egan vähämbän kandin ja nukan uma om, om kiil. Tuud varandustki om Vinne aig kõvastõ «hööveldänü». Murrõ oll’ jo medägi prostat. Tuu pääle es mõtõlda, et lats, kiä koolin eesti kiilt, a kotun murrakut kõnõlas, om tegeligult targõmb, selle et täl om kats kiilt suun.

    A niipall’u olli latsõ ka tuul aol targa, et nä umavahel õks murrakut kõnõli. Eesti keelen kõnõlõmist kutsuti «rääkmises» ja tuud peeti imeligus kombõs. Nüüt opatas Võrumaal, Mulgimaal, saari pääl ja muialgi koolin kah umma kiilt. Tuu om muiduki väega hää. Rassõs tege oppamisõ õnnõ tuu, et murrak om enämbüsi kõnõlamisõs, mitte kirutamisõs mõtõldu. A kuis sa taad latsilõ oppat, ku raamatiid ja lugõmikkõ ei olõ!?

    Kooliraamatidõ ja taasama lehegi välläandminõ om suur tüü ja tennämist väärt, a hätä om taaga kah. Kirjapandminõ om jo mitu kõrda rassõmb ku kõnõlaminõ. Ma esi istu taasama kirätükü man tükk aigu kavvõmb ku eestikeelidse jutu man.

    Hullus tege as’a viil tuu, et siinsaman Võrumaalgi om naid kantõ, külli ja kihlkundõ nii pall’u ja egal puul kõnõldas esisugumast kiilt. Egalütel omgi õigus õkva nii kõnõlda, kuis täl kotun om kõnõldu. Esiki Harglõ ja Mõnistõ inemise omma jo ammu tähele pandanu, et nä üttemuudu ei kõnõla, kuigi kihlkund om üts. Varstu inemise jutust löüd Mõnistõ inemine nall’akiid sõnnu ja Haani kandi kiil om mi meelest peris võõras. Ma tiiä, et Uma Lehtki om taa as’aga hädän.

    Lõpus om seo siski Võrumaa inemiisi siseasi. Kõnõldõn om egä kandi murrak õks kuigipall’u nii edesi lännü, nigu vanaimä-vanaesä taad kiilt tarviti. Ku peris võõras sääl tsurkma nakkas, sis saa võrukõnõ vihatsõs.

    No mis asi om tuu «saiö», miä ilda aigu müüki tull’ ja mille kotsilõ pähämäärjä ütlese, et taa sõna om kostki Lõuna-Eestist vai Setumaalt peri ja tähendäs sääl saia. Päälekauba ei olõ seo kandi inemiisil sukugi ütskõik, kas Haani kant, Setumaa, Rõugõ vai Mõnistõ.

    Misperäst üteldäs eesti keelen jutu sekkä Setomaa? Seto, kodo ja nii edesi ütlese õks nuu, kiä tuun keelen kõnõlasõ. Mi ei ütle umõtõ Soome asõmõl Suomi vai Haanja asõmõl Haani, ku eesti keelen kõnõlami.

    Las õks olla egan kotun uma söögi, kombõ ja kiil kah.

    Muidu saava meist äkki pikkämüüdä säändse lääne muudu perismaalasõ, kiä muidu eläse suurõn liinan ja uma rahva kombist ei piä, a esinemise jaos ja rahatiinmises tõmbasõ tõnõkõrd määndsegi rahvarõiva sälgä ja laulva umbõs-täpsele kunagidsõ kodukandi keelemurdõn mõnõ laulu.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin