Nummõr' 224
Radokuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Söödävili läbi!
  • Uudissõ
     
  • Urvastõlasõ kutsva vöid kudama
  •  
  • Luudusõ-ehitüse tüütarrõ Moosten
  •  
  • Kalapüüdmise võistlus Vagula pääl
  •  
  • Perretsõõr Haanin ja Rõugõn
  •  
  • Võro keele kursusõ Haanin, Võrol ja Internetin
  • Märgotus
     
  • Ojari Triinu: korja hää mõttõ kokko, et nuu ütskõrd teos tetä!
  • Elo
     
  • Kassiaasta joudsõ peräle
  •  
  • Vereväsmütsükeses olõminõ pand’ latsõ võro kiilt kõnõlõma
  • Juhtkiri: Uma aiamaa avitas
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
     
     
    Perämädse kildakõsõ savvusannast
     
    Uma Leht om savvusannamälehtüisi är trüknü joba aastak aigu. No om aig sannateemalõ juun ala tõmmada.

    Lehte mi sannajuttõ inämb ei panõ, a saata või noid iks: Võro instituut korjas savvusannaperimüst edesi. Lõpõtusõs kolm väikeist savvusannakildakõist.

    Suidsusann avitas pia egä hädä kõrral ja tuud või õigusõga nimmada Tervüse Templis.

    Parhillatsõl murrõrohkõl aol avitas suidsusann häste murrist valla saia. Esieränis hää om sis, ku kõik omma sannan käünü ja om tahtmist viil kündle palama panda ja rahuligult mõtiskõlla kõgõ üle, mis müüdä lännü. Tulõ sääne pühälik, tasalik, hindäga rahul olõja tunnõ.

    Inne sanna minekit ei massas muiduki süvvä ja midägi rassõt tetä, sanna tulõ minnä rahuligu tundõga.

    Karastamisõ jaos või juumisõs üten võtta alkoholivaba õllõ vai kõomahla.

    Ka lõunõt tulõ rahuligult hiitä, minudilidsõ vaihõga, et kihä saasi harinõda. Sis tunnõt, ku tasaligult lõunõ su manu jõud ja sinnu terves tegemä nakkas. Suidsusann ja tsuklõminõ Pärlijõõn praavitas egän vannusõn inemiisi.


    Tiivoja Jaan Rõugõst


    Ma olli koski viie aastaga ümbre, ku vanaimä kütt’ nädäli seeh sanna. Mi sannah pidi rohitsõja nakkama õdagu rahval verd laskma.

    Ma käve kõik aig vanaimäl takah ja palsi, õt timä minno kah sanna üteh võtasi ja ma saasi nätä, kuis toda verd lastas. Nigunii õs olõ mul määnestki ettekujutust, mis tuu verelaskminõ om. Kuna nan’a ütel’, õt latsõl õi olõ midägi sääl vanno inemiisi toimõndamiisi man tetä, sis olli mina hinnäst parral aol sanna lava ala pümehehe nulka är käknü. Sääl ma sis oodi, kunas tuu verelaskminõ nakkas. Ku naasõ üteh verelaskjaga sanna tulliva, sis sai ka mina tiidä, õt minno otsiti joba kõkkõ küllä piteh takah, käüti esiki oja veerest otsmah.

    Nan’a oll’ kah üteh tõistõga sanna tulnu. Timä pallõl’ naisi, õt nimä lasõsi timäl kõgõ edimädsenä verd. Kiä toda ette tiid, ku pall’o viil latsõ otsmisõs aigu kulus. Kõik, mis edesi toimu, om viil täämbädseni meeleh.

    Ma õs näe häste, minka tuu verelaskja tekk’ nan’a sälä pääle noid haavu, a toda näi ma häste, õt nanal nakas’ sälgä piteh veri alla juuskma. Toda ma külh tiidse, õt koh juusk veri, sääl om surm kah lähkoh. Üte kõrraga panni ma sääl sannalava all suurõ helüga ikma: «Nan’akõnõ, õi tohe är koolda!»

    Minno tõmmati lava alt vällä, hõigati imä sanna mano, anti minno imä kätte. Imä vidi minno kättpiteh kodo poolõ, a esi kõnõl’: «Ma näüdä sullõ kotoh, kuis perse päält verd lastas.»

    Verelaskmisõni asi joht õs lää, a tagaots oll’ peräh tulinõ külh. Säändse mälehtüse jäivä mullõ verelaskmisõst.


    Ämariku Volli Räpinält


    Siilabergi suu ja riigimõtsa vaihõl oll’ üts illos neläkandilinõ maatükk (6,2 ha) ja ku mu esä sinnä 1930. aastagal põhitalost elämä tull’, sõs nakati õkva ehitämä ja kõgõ inne ehitedi sann – tuuperäst, et oodõti majja neländät last.

    Ku ma sündü, sõs ollõv tuudu sanna minno vasta võtma Jaanimõisa takast küläst Tsiaoro Miina, kes oll’ tuukõrdnõ ämmämuur sääl kandin.

    Mi umal eloaol saimi kõik kuvvõkõistõ sannan kävvü ja lihha suidsuta. Oll’ vaia lihha suidsutama nakada keväjäpühis. Tollõs aos oll’ liha joba parras suuldunu kah. A tiidäki omma keväjäpuulõ ilma joba lämmämbä ja es olõ vaia lihasuidsutamisõs väega pall’o küttä. Küttä innemb pikembält ja kõgõ perän rohkõmb.

    Nii ollõvgi esäl edimädse lihasuidsutamisõ tullõm olnu, et rasvatsõst lihast jäänü põrmandulõ ja panne pääle õnnõ kamara.


    Palli Elsa Väimäläst


    Seimi Lea: Üteiälidse
    Raudsepä Virve: Kats esierälist sannaluku
    Kõolehe Anne: Tartumaa suidsusannast
    Ämariku Volli: Elo perämäne savvusann
    Hüvato Maie: Mehekodo sann
    Laanekivi Õie: Savvusann Aiaoroh Kolepi küläh
    Saaroni Erika: Väiku sannaoppus
    Kivi Luule: Karula savvusannast
    Riitsaarõ Lainõ: Savvusannah käümise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätnü)
    Ruuli Helve: Uma sann
    Helve Meegomäelt: Pätitego suidsusannah
    Raudkatsi Ene: Mu suidsusanna
    Kiviranna Ülo: Suidsusann Kooskorah
    Jõksi Ado: Kirmse külä suidsosanna
    Liira Singa: Missokandi savvusannast
    Vähesoo Luule: Sepä talo suidsusann
    Orgla Lea: Liha sautaminõ sausannan
    Parvõ Airi: Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ
    Pressi Heldur: Haanimaa savvusannust
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin