Nummõr' 224
Radokuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Söödävili läbi!
  • Uudissõ
     
  • Urvastõlasõ kutsva vöid kudama
  •  
  • Luudusõ-ehitüse tüütarrõ Moosten
  •  
  • Kalapüüdmise võistlus Vagula pääl
  •  
  • Perretsõõr Haanin ja Rõugõn
  •  
  • Võro keele kursusõ Haanin, Võrol ja Internetin
  • Märgotus
     
  • Ojari Triinu: korja hää mõttõ kokko, et nuu ütskõrd teos tetä!
  • Elo
     
  • Kassiaasta joudsõ peräle
  •  
  • Vereväsmütsükeses olõminõ pand’ latsõ võro kiilt kõnõlõma
  • Juhtkiri: Uma aiamaa avitas
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kurrapite vanaimä pal’to vai kaonu ei olõ viil är kaonu
     
    Plumanni Kaja-Riina
     
     
    Paar kuud jääs viil ja sis näütäs, et 31 aastat om jäänü, ku lüü jo 100 ette.

    Ku miil lupa ja tervüs ka toetaman, võis jo mõnõ kavvõmbahe aigu jäänü juhtumisõ kirja panda. Vannol iks nuu vana as’a parõmbalõ meelen ku eelädse.

    Näet, ei olõki inämb meelen, kohe talvõpal’to keväjä pandsõ. Vahtsõt ei olõ mõtõt inämb osta, vana kõlbas viil mõnõ talvõ pitä. Tuu vahtsõ ao kangas kah sääne, et tõist puult ei kannata käändä.

    Ma alosta sis tuust aost, mis meelen ku eeläne päiv. Mi elli sis sääl Orava valla Haan’kasõ külän, kos ma ka katõ Vinne valla vahel Saksa aigu lellänaasõ sannan säitsmekuudsõlt ilmalõ tulli. Saksa staap oll’ mi talon ja üts frits puhast’ püssä ja pauk oll’ valla lännü ja kao kõrvalõ posti pidämä jäänü. Imä oll’ aknõst nännü, et timä imä sattõ paugu pääle katõ kaalaotsan olnu pangiga maaha. Oll’ sis vällä joosnu ja nii är hiitünü, et sünnütüs nakas’ki pääle.

    Paugu pääle juusk’ ka lellänaanõ ligi ja kibõhõhe toimõtõdi imä sis näide mano sannalava pääle, et ma saasi ilma pääle tulla. Ja ega seo olõk siin määnegi miilakminõ olõ õi olnu.

    Imä oll’ mul sääne herksä vaimuga maainemine, nii kuis tollõ ao noorõ naasõ iks. Vidi sääl rahvamajan nuid kangakudamisõ ja egäsugutsit muid kodomajandusõ kursuisi. Oll’ laulukoorin ja vahtsõ Vinne ao algusõn saadõti pääliina viil rahvamaja juhatajas opma.

    Ma olli sis vanaimäga koton ja es taha kuigi timä tettüt süüki vasta võtta.

    Ütskõrd petse tä mu külh niimuudu är, et pandsõ suurdõ savikaussi hapnõpiimä-leeväpudi pääle jämme olõkõrrõ ja ütel’, et söögü ma uma puul ja sis tä tulõ, süü uma poolõ. Ku tä tull’, oll’gi kauss tühi ja olõkõrs sääl põh’an kinni. Nuu mõlõmba poolõ olliva jo mu kõtun.

    Ma iks sai vist arvu, et midägi om viltu, ja naksi käümä aia alt läbi lellänaasõ söögilauda. Väreti ramp oll’ nii korgõl, et sinnä ma es küünü, a alt olli ma tuu mulgu jõudnu peris suurõs kaapi.

    Meil hindäl kassi es olõ ja ma es lasõ kassi ka söögilavvan umast üsäst vällä.

    Ütskõrd ütel’ lell, et kass lask mu põllõkarmanihe uma junni, ku ma tedä söögiaigu rahulõ ei jätä. Nii oll’gi.

    Ku järgmäne päiv kartolit-seenesousti seimi, sokut’ lell mullõ parra portsu tuud lämmind ja kliipjät möksi põllõkarmani sisse ja päält tuud om mul kassõga sõprus läbi. Siiämaani.

    Ku imä oll’ Tal’nast tagasi, oll’ tälle säält üten pantu üts suur plakat, mis oll’ vaia är raami ja rahvamaja saina pääle panda.

    Mul om meelen, et tä ütel’ vanaimäle, et mul om vaia kedägi, kes üte vuntsi, üte habõna ja kats karvast kah (Lenin, Stalin, Marx ja Engels) raami sisse panõsi ja saina pääle löösi.

    Vanaimä es heränegi inämb järgmäne päiv. Ma käve sis esi tedä raputaman. Raputi viil sis, ku tä jo kirstun oll’ ja lubasi, et ma süü kõik är, mis tä mullõ ette pand.

    Hummogu käve ja raputi viil ja nõudsõ süvvä. Ma es saa arvu, mille rahvas käve mitu õdagut mi puul vanaimä kirstu veeren laulman ja mille vanaimä inämb mullõ süvvä es anna.

    Ku tuu kolhoosõ tegemine nakas’, panti üts Vinnemaa eestläisi pere mi majja elämä. Latsi oll’ sääl pall’o ja täi olli näil pään ja päävä läbi otsiti näil täie. Ma tahtsõ, et mu pääd ka kraabitas ja ku imä ütel’, et hoia näist kõrvalõ, sis ma sai säält vanaimä kõrvalõ pantust tsukrukotist hindäle ka päähä tingu. Olli nuu jo nigu tsukruterä.

    Imä es panõki nuid karvatsit sinnä rahvamaja saina pääle. Koskilt tuudi hopõn ja mi sõitsõmi Võrro. Tsukrukott ja sängürõiva üten. Vanaimä pal’to kah. Ku Suu kuuli lätsi, oll’ tuul jo tõõnõ puul käänt. Mu edimädsel koolipääväl oll’ väega lämmi ilm. Pal’to oll’ kül üten, a niisama käe pääl. Ku muido latsiaia aigu tulli Kubijalt läbi surnuaia mõtsa, sis nüüt tahtsõ ma, et mu vahtsõt pal’tot iks tõõsõ ka näessi, ja nii mi sääl tii veeren sis hääletimi nuid hobõsõga liikvit maamiihi. «Peremiis, peremiis, võta pääle!» hõiksimi tii veeren, a mõni ütel’, et mis peremiis tä inämb om, nüüt om hoobis kolhoosnik.

    Üts kõhna miis, kes esi kõndsõ uma kronu kõrval, lubas’ meil, latsõkõisil, vankrihe istu. Esi juusk’ kõrval ja lask’ hobõsõl kah kõvva juuskõ.

    Mi pidimi sääl Kubija tiiotsan kibõhõhe maaha minemä ja kül sis sai nall’a sinnämaani, ku kodo jõudsõ ja pal’tot inämb es olõki mu käevarrõ pääl.

    Es avida ka tuu, et imä käve egäl puul mu pal’to kotsilõ maad kullõman. Ma iksõ iks mitu päivä. Hobõsidõga es tohe ma kah inämb sõita.

    Ma ei tiiä, kelle pääle ma kõgõ tuu kaonu pal’to peräst pahanu olli, a ma naksi tii pääl sis sügüse poolõ, ku jo külmembäs läts’, nuid hobõsõ külmävõetuid junnõ jalaga pesmä; pessi nii, et saapatalla olli valla.

    Sääl mi man elli üts Stalde-papi, kes tekk’ kängi ja saapit.

    Minno viidi sis sinnä jalamõõtu andma. Sääl ma näigi umma pal’tot vai tuud, mis täst perrä oll’ jäänü. Papi oll’ tuu koskilt tiiperve päält tolmu seest löüdnü ja lõiganu säält kängi ja saapidõ vuudrilappõ.

    Vahtsit saapit ma es saa, vanno nõna lüüdi kinni ja sis ma pidi egä õdagu, ku kodo tulli, saapit määrmä. Tuud ma tii täämbädse pääväni. Egä kõrd, ku väläst tulõ. Ja mu latsõlatsõ tegevä kah nii.


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hainaäri Läänemaa muudu

    Sinnä saa joba kõvva pääle 40 aasta. Oll’ suvõ lõpp, ku ma olli külän peigmehel Läänemaal.

    Sõidimi Lihulast Haapsalu poolõ. Peika küsse, kas ma näe autoaknõst tii lähkün põllu pääl ütte hainakuhja. Ütli, et näe külh. Sis jutust’ mu kaaslanõ peris uskmalda luu.

    Väega pall’o aastit tagasi oll’ üts miis paknu tuudsamma kuhja müvvä. Tä vei ostja tii pääl kuhjalõ kõgõ lähkümbä kotussõ mano.

    Oll’ talv ja väega sükäv lumi, tuuperäst arvas’ hainamüüjä, et ostjal olõ-i vaia peris ligi minnä. Et tä tuu esi peoga ettenäütämises hainu.

    Ostja es taha lumõ sisse sumpama minnä ja oll’ säändse jutuga ekäpiten peri.

    A nuu haina oll’ müüjä karmanni tsusanu uma rii päält. Hain ette näüdät, hääs kitet ja kaup kuun!

    Ku ostja tull’ hainakuhja hindäle kodo vidämä, näkk’ tä hiitümisega, et es olõki hain. Tuu oll’ hainakuh’a vällänägemisega kivimüräk. Ull’ saa kerikun kah pessä, mis viil tiiviirsest nurmõst kõnõlda!

    Taad ärri Läänemaa muudu seledi ma ka umilõ Võromaa tutvilõ.

    «Raha oll’ mastu, kivi olõs iks pidänü kodo punnitama. Olõs vast kuigimuudu är pruuknu, ku häste olõs lännü, saanu vast kasuligult maahagi parsõlda,» arvas’ üts tutvist, kes kõgõ kitt’, ku ausa miis tä om.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin