Nummõr' 224
Radokuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Söödävili läbi!
  • Uudissõ
     
  • Urvastõlasõ kutsva vöid kudama
  •  
  • Luudusõ-ehitüse tüütarrõ Moosten
  •  
  • Kalapüüdmise võistlus Vagula pääl
  •  
  • Perretsõõr Haanin ja Rõugõn
  •  
  • Võro keele kursusõ Haanin, Võrol ja Internetin
  • Märgotus
     
  • Ojari Triinu: korja hää mõttõ kokko, et nuu ütskõrd teos tetä!
  • Elo
     
  • Kassiaasta joudsõ peräle
  •  
  • Vereväsmütsükeses olõminõ pand’ latsõ võro kiilt kõnõlõma
  • Juhtkiri: Uma aiamaa avitas
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kassiaasta joudsõ peräle
     
    Minevä nädäli naas’ pääle valgõ kassi aastak. Kassi aig om õdak, kassi aastagal nakkas inemine tundma, et himostas hindäle hääd lämmind ja mõnusat olõmisõ kotust
     
    Tiidsa külän Kassi talun Kassi Meeli ja Ferdinandiga
     
    Valpri Liina
     
      
     
    Kassi talu pernaasõ Kassi Meeli kass Ferdinand olõ-i külh valgõ, a tund hinnäst pernaasõ üsän iks tähtsähe 
      
    Mõnistõn Tiidsa külän om Kassi talu. Sääl eläs Kassi pere: imä Meeli (44), esä Tiit (46) ja perre kõgõ noorõmb tütär Eliise (15). Eliise vanõmba sõsara Kadi (26), Kai (24) ja Maarja (22) eläse Tartun ja opva vai käävä sääl tüül.

    Mi külänkäügi pääväl om kotun õnnõ Meeli, kinkal om puhkus. Pernaasõ vällänägemise perrä tunnus uskmalda, a Meeli om joba vanaimä: tütär Kadil om tsillokõnõ poig Robin (3).

    Tiit, pikämaasõidu autujuht üten pääliina firman, sõit tuul kelläaol Ungari poolõ. Eliise, kes opis Mõnistõn 8. klassin, om koolin. Tervet perekunda saami pildi päält nätä.

    Pääle katõjalgsidõ om perren ka neläjalgnõ tegeläne – nuur musta kaskaga kassikõnõ Ferdinand. Idamaa kallendri perrä om kass jo seo aasta elläi! Kassõst om tiidä, et nä käävä ummapääd ja satasõ kõgõ käppi pääle...

    Kõgõpäält käü Ferdinand akvaariumi man kallu üle kaeman, perän sääd hindä mugavahe pernaasõ üskä.

    Meeli kõnõlõs, et minevä keväjä oll’ üts imäkass näide kuuri all poigõga maaha saanu. Tõsõ kassilatsõ jagasi pernaanõ är, üts, tuu tähendäs Ferdinand, jäi hindäle.


    Talu nimi võeti perrega üten

    Kassi pere tull’ Tiidsalõ elämä pia katskümmend aastat tagasi, 1991. aasta lõpul. Seo talu om Meeli vanaesä tõõsõ naasõ Õie sünnükodu. Vahepääl oll’ sovhoos üürnigu sisse pandnu.

    Meeli tunnistas, et tull’ pall’u tüüd tetä, inne ku kodu iks kodu muudu naas’ vällä nägema.

    Päält sata aastat vana maja om noorõ ja muudsa vällänägemise saanu.

    Talu kandsõ innembi Karjasilla nimme. Kassi nimi om mälehtüs Tiidu esäkodust Kolga-Jaanil. Vahtsõ umanigu sääl es taha taad nimme, tuuperäst sai Kassi nime hindäle Meeli-Tiidu vahtsõnõ elupaik. Kassi nimega om talu ka maakatastrilõ kant.

    Tiit ja Meeli saiva tutvas Põltsamaa ammõdikoolin. Tiit opsõ massinavärki, Meeli aiandust.

    Mõlõmba noorõ olli kõva sportlasõ.

    Tuul aol kõrraldõdi pikki sportlikkõ matku – turiaadõ. Üte säände suvidsõ matka aigu jõudsõ kamp nuuri, Meeli ja Tiit tõisi hulgan, Karissöödäle. Nä küssevä perrerahva käest voli telgi ülespanõkis.

    Lubati hää meelega. Perän tull’ matkajidõ manu miis potitävve keedetüisi kardulidõga. Meelil om täämbädseni meelen, kuis nä es jõvva säänest süämehäädüst är imehtä. Tuu oll’ midägi väega vahtsõt: Kesk-Eestin as’a nii es käü!

    Tollõ matka aigu saatsõ Meeli imäle sünnüpääväs Kuutsilt postkontorist telegrammi. Sis tull’ vällä, et imä oll’ latsõn tan kandin elänü. Vanaesä ehit’ Tiitsa veskit. Meeli juurõ omma vanavanõmbidõ kaudu Võrumaal.

    Nuurusõn Mõnistõ kandin matkatõn käve pääst läbi mõtõ, et nii ilusan maakotussõn lahkidõ inemiisi hulgan olõs hää ellä. Kost võisõ nä tuud tiidä, et õkva nii lätt. Egäl as’al om tähendüs, ekä silmäpilku elun tulõ tähele panda – sääne om Kassi Meeli kimmäs tiidmine.


    Ammõt – piirivalvja

    Kassi Meeli om päält kümne aasta olnu piirivalvõn: kõgõpäält Vahtsõn-Roosan, parhilla Võrun Nöörimaal, kon om Kagu piirivalvõpiirkund.

    Piirivalvõ om aastidõga muutuisi läbi tennü. Politseiga omma leevä ütte kappi pantu.

    Vahtsõn-Roosan kattõ piirivalvminõ är pääle piiri vabaslaskmist Lätiga. Tütär Eliise tege uurmistüüd Vahtsõ-Roosa piirivalvõkordoni kotsilõ. Aolugu hoit alalõ, mis om olnu...

    Meeli ütles, et vahtsit asju ei massa pelädä. Tä läts’ ülikuuli arhiivindüst opma, et umma tüüd viil parõmbalõ tetä. Meelil omma kõrda tettü arhiivi Vahtsõn-Roosan ja Valga piirivalvõn, seo aasta lõpõtas Kagu piirivalvõpiirkunna arhiivi kõrrastamisõ.

    Ku paprit lukõ, sis paistus vällä edesiminek ja piirivalvõn tüül olnuidõ inemiisi olõminõ edimädsest Eesti Vabariigist pääle. Üteliisi saa Meelil timahava läbi tudõngiaig Tartu ülikooli Villändi kultuuriakadeemiän.

    Tarõn putus silmä poolõlõ kudamistüü. Meeli seletäs, et näputüü om meele perrä. Mõnistõ kanti elämä tullõn oll’gi edimäne tüükotus rahvamajan, kon tä pand’ käümä käsitüütsõõri.

    Näputüüga om eski leibä teenit.

    A Meeli tõsõst hobist kõnõldõn tulõ silmä pia lae ala nõsta. Lavvust lüüd riiolidõ pääl om pikk rida karikit. Nuu omma Meeli avvuhinna, mis tä om saanu laskmisvõistluisilt.

    Viil kõnõlõs Meeli ütest kavvõmbast unistusõst. Täl om tahtminõ maja manu midägi dendropargi muudu tetä. Edimält oll’ maja ümbre hainamaa, no kasusõ tan perrerahva istutõdu puu. Tarõaknõst paistusõ pedäja. Midägi – magnoolia, pähkmäpuu – om viil manu tuudu. Kõik om ilustõ kasuma lännü, om nuurusõn aidnigus opnul Meelil hää miil.


     
    Parksepä kooli 5. klassi latsi kassijuttõ kassi-aastaga alostusõs
     
    Kuis kassi minnu õks imestämä pandva

    Ku ma põimukuun villä kuivati, nakas’ mul ikäv. Ma küsse esä käest, et kas ma või hoobis kallu püüdmä minnä. Minnu lubatigi. Võtsõ õngõ ja lätsi järve manu püüdmä.

    Kass tull’ kah mukka üten. Nii mi sõs ollimigi katõkõistõ sääl. Ma püüdse mitu väikut kalla. Kass õnnõ kai noid. Ja sõs äkki sai üte suurõ puragu kätte. Mis kass tegi? Tä hüpäs’ õkva õngõ otsa ja võtsõ kala hindäle. Muiduki vei tä kala minemä ja sei är.

    Nii om elun kah, et aig-aolt tulõ kiäki, kes võtt sul käest är kõgõ parõmba
    pala.

    Zopa Raido



    Pätu õnnõtus

    Mul om koton väega armsa kass Pätu. Suvõl juhtu timäga õnnõtus. Pätu oll’kolm päiva kaonu. Ku tä kodo tull’, sõs oll’ täl hand katski ja verine.

    Meil nakas’ kassist hallõ ja lätsimi liina tõpratohtri mano. Tuu kai Pätu üle ja ütel’, et hand tulõ maaha lõigada.

    Kass panti magama ja lõikus tetti är. Kats nädälät es tohe Pätu moro pääl kävvü. Sõs saiva haava kõrda. Nüüt om meil ilvese hannaga kass. A mullõ om tä õks armsa.

    Luiga Oliver-Sander


    Mu kõuts Musti

    Ütel pääväl oll’ Musti hummuku väega varra üllen ja kolist’ hirmsalõ. Mu esä läts’ kaema ja näkk’, et Musti mäng hiirekesega.

    Kõgõpäält oll’ Musti suurõn tarõn ja perän joba köögin. Sis lasksõmi Musti kuun hiirekesega vällä.

    Hiirekene jäi muru pääle. Musti läts’ esi är. Perän tull’ tagasi ja sai joba vahtsõ saagi. Tuu oll’ mükr.

    Tä vei mügrä hiirekese mano ja visas’ hinnäst ka näide mano pikäle. Tä kallist’ ja ai käpäga näid. Perän sei tä mügrä är ja hiirekene jäi alalõ. Üteldäs, et kassi ei süü mükrõ, a mu Mustikõnõ näet sei.


    Anioti Anett


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin