| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| Härgütämine |
| | |
|
|
| | | Rõugõn hoitas vannu kombit au seen | | | 18. vahtsõaastakuu pääväl peeti Rõugõn minevädse aasta seen sündünüide latsi luidsapitu. Latsi sündü 28 ja egäleütele kingiti hõpõluits, millel om jo vanaaignõ hää tähendüs. Luidsapitu om Rõugõn peetü joba viis aastat.
Luidsapidu puhul tulõta miilde mõnõ vanaaigsõ tegemise, midä tetti sõs, ku lats sündü. Latsõ sündü vanastõ õks kotun. Appi kutsuti külä päält tuntu-teedä ämmämuur. Oi, ku pall’o naisi läts’ sõs sünnütämise läbi hauda, es olõ sõs keisrilõigõt egä vereülekannõt, nigu seoilmaaigu! Vanastõ es jää ello ka kehvä latsõ, nuu kõgõ tugõvamba õnnõ jäivä.
Ku külä pääl saadi tiidä, et lats om sündünü, tulti kaema. Kaejatsilõ tulti rohkõmb avitamisõ peräst. Kõgõpääst keedeti putru tuust, mis käeperi oll’: jahust, mannast, riisist vai suurmist. Putru tuudi keskmidse suurudsõga savikausi täüs. Sõs viidi viil kesväjahust karask pudru manu.
Ku oll’ sääne juhus, et küllä tull’ naanõ, kes es tiiä latsõ sündümisest ja es olõ tuuperäst ka midägi üten võtnu, sõs võeti timä käest rätt pandis, niikavva ku tõi midägi söögipoolist. Sääne riigli kestse paar nädälit. Kaejatsil käve õnnõ naasõ, esiki vallalidsõ tütrigu es käü.
Hõpõluidsa kinkse latsõlõ ristivanõmba ristmise aigu. Ristmine toimu kotun. Lats püüti är risti inne käümä minekit. Valiti vadõri, kes olli pääkooli är käünü ehk leeritedü. Latsõl pidi olõma kolm vadõrit: poisslatsõl kats ristiessä ja üts ristiimä, tütärlatsõl kats ristiimmä ja üts ristiesä.
Kiäki tuust aust är es ütle, olku et tuuga kohustusõ üten kävevä. Ku juhtu, et latsõl mõlõmba vanõmba kuuliva, pidivä vadõri orvulidsõs jäänül avitama üles kassu. Sünnüpäävä ja pühhi aigu pei nä kah ristilast meelen.
Vadõri tõiva ristjaidsilõ hõpõluidsa, võisõ ka kolmõ pääle üte tuvva, ku vaesõmba olli. Viil tuudi rahha niipall’o, ku kellegi võim lubasi. Tuud kutsuti hambarahas. Viil tuudi poisslatsõ kõrral krõngli ja tütärlatsõ puhul kuuk.
Ku lats sai är ristitüs, võtsõva ristivanõmba ristmisetaldrigu viiga ja juussõva vällä, visksiva vii korgõlõ, tütärlatsõ puhul üle roosipuhma – et lats kuulsas saanu.
Orgla Lea Rõugõ vallast | | | | |
| Äkki ilmonu Räpinä lõugahus |
Määne om vahtsõnõ Räpinä lõugahus, tuud saiva pall’o inemise Räpinä liinah, vallah ja ka välähpuul edimäst kõrda teedä 11. vahtsõaastakuu päävä Umast Lehest ja Koidust.
Koiduh es olõ üttegi halva ütlemist lõugahusõ kotsilõ, a tollõst oll’ hää, et tiidä anti SaarPolli küsümise tulõmusõ: Räpinät tuntas üle Eestimaa vähä külh!
A ma esi joht ei usu, õt tettü lõugahus nakkas nüüt Räpinät parõmbahe tutvas tegemä. Ma usu väega Ilvesse Aapo sõnno: «Kanepileht ja kolmnukk olõ-i Räpinä!»
Parõmb sai hingeh, ku loi Umma Lehte. Sääl andsõ Räpinä Rahvalehe toimõndaja Laanõ Triin tiidä, õt Räpinäh Sillapää lossih, ku näädäti toda lõugahust, läts’ kõrraga kõvas märgotamisõs vallalõ. Ju sis oll’, mink üle vaiõlda! Jutust selgüs tuuge: lõugahusõ tegijit oll’ pall’o. Teivä no külh, a rahvalõ ummi plaanõ es näütävä!
Taa lõugahusõ tegemine tulõtas mullõ miilde üte eloh kuuldo luu. Kooliveli murdsõ autoavariih jalaluu. Tohtrõ pandsõ luu võlssi kokko ja jalg sai kõvvõr. Kooliveli oll’ mito kuud haigõmajah ja ku säält vällä sai, ütel’ tohtrõ: «Ega taa illos es saa, a tuu iist sai kõva!» Nii võiva ka lõugahusõ-tegijä üteldä: «Egä tä illos es saa, a tuu iist är teime!»
Nii et rahvas, ku teil ka midägi tuu lõugahusõ kotsilõ üteldä om, andkõ no teedä.
Jõksi Ado, Räpinä kihlkunna Kirmse külävanõmb
| | |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
