Nummõr' 223
Vahtsõaastakuu 25. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Contra vanaimä saa 100aastadsõs
  • Uudissõ
     
  • Kanepi Dagi poodist tetäs söögitarõ «Lämmi kotus»
  • Märgotus
     
  • Mihailovi Siim: Kuis esihindäs jäiä?
  • Elo
     
  • Lõõts om kallis pill
  •  
  • Vahtsõdõ Ruusa tegüsi «mõtsavelle»
  •  
  • Paidra külärahvas matsõ kruuni
  • Härgütämine
     
  • Võrokeelitside kirätöie võistlus latsilõ
  •  
  • Naiskodokaitsõ korjas mälehtüisi
  • Juhtkiri: Asjo piät mõttõga tegemä
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Perrähõikamine
     
    Vana tüümiis läts är puhkama
     
    Ruusa Julius 1912–2011
     
    Kats kuud jäi puudus, sis saanu seo Vahtseliina kihlkunna miis ütesäkümend ütesä aastakka vanas.

    Viil kolm aastat tagasi tekk tä sepätüüd, viimädse paar aastakka poja es lupa inämb vasarat peiu võtta. Ma ole uman elon viil paari säänest sorti miist nännü. Üts oll kadunu Tolbergi Mart Viljandimaal, kiä mulle ütepuu loodsigu ragomist opassi.

    Mart oll päält katsakümne, ku tä viil jahil käve ja soe maha laskse. Ja õkvalt sääne tunne tule pääle, et säändsit miihi ei tetä inämb.

    Julius oll tegelikult vangerde sepp, tuu tähendas, et tä tekk är mõlemba asja, nii puu- ku ravvatüü. Ja muiduki es tii tä ütsindä hobesevankriid, a viil kõgesugumaidsi atru, «siile», peräriikeisi ja nii edesi.

    Mulle tule miilde, ku tä ütskõrd käve üten pojaga mu man mõtsast palke ragoman.

    Julius näkk, et mu hobesel tahtva kabja lõigada ja tekk sis tansaman ütest armatuurravva jupist kabjaväidse valmis.

    Pliidialodse hüdse olli ääsis ja määneki kuuri alt võetu vana relsijupp oll allas. Ja lõigassi kõrraga hobesel kabja ka är, vana hobeseravvutaja, nigu tä oll.

    Julius oll uma pikä elo joosul mitu kõvva pauku saanu. Viil Eesti aigu lask tä kivilahkmise man umal käe sandis. Sis tull sõaaig ja sakslase jaos sääne vigadse käega miis soldanis es kõlba.

    A vindläse jaos kõlvassi külh ja 1944 saadeti Julius är sõtta ja Sõrve puulsaare lahengin sai tä umale kuuli keset nägemist.

    Julius esi kõnel taad asja nii, et tä oll päält lahengit tapetuisiga üten unikun olnu ja oll meieesä palve joba är lugenu ja mõtten kõgega jumalaga jätnü. A sis olli sääl käünü määndsegi asjamehe lahenguplatsi üle kaeman ja sis üts ütelnü tõsele, et kulle, et üts tänitäs viil. Ja niimuudu Julius sis hinge jäigi, õnne üts näopuul jäie elos aos kõveras.

    Ku ma viimätsil aastil aig-aolt Juliust kaeman käve, sis tä kõge küsse mu käest, et mille sa mulle määnestki tüüd üten es tuu.

    Et midägi sul jo iks koton om, kas sis vukssaag taht teritämist vai kirvele kuvvas taade pandmist. Vana tüümiis es mõista niisama käe ripakil istu. Ja kunagi es lase tä sinnu tühä käega är kodo minemä, iks andse määndsegi umatettü asja üten. Kasvai sis peitlipää, ku midägi muud parasjagu anda es ole.

    Ma usu, et Julius om nüüt hääl seppi maal, kon tüü kunagi otsa ei lõpe. Kon ääsi pääl tuli kõik aig palas ja vasara kilksusse.

    Kama Kaido

     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin