| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| Härgütämine |
| | |
|
|
| | | Parhilla murõhtasõ eestläse õnnõ tuuperäst, kuis pangalain saasi massõtus ja muust om ütskõik | | | | Kuis esihindäs jäiä? |
| | | | | | Mihailovi Siim, aokirändüse tudõng | | | | |
Ütspäiv ma kõnõli koolivelega, et ku pall’o om vaia, et eesti as’ast ja kultuurist olõ-i inämb midägi perrä jäänü. Nüüt ku kruun võeti väevõimuga är ja puha.
Et ku pall’o om viil vaia pääle rõuhku, et naa viimädsegi eestläse-natukõsõ omma Eestist vällä juuridu? Konkotsil om tuu vahe, et mi olõmi eestläse ja konkotsil tuu, et mi olõmi euruuplasõ ja maailma kodanigu?
Ku armsa tuu kruun meile oll’... Ütsäkümnendide algusõpoolõ oll’ tä hindäperi olõmisõ (iseseisvuse) ja vabahusõ märgis. Mi es tsütsüdä taad papõrd nigu ameeriklasõ filmen tegevä, selle et krooni pääle oll’ iks illos kaia.
A ku täpsembäle kaia, tiiä-i poolõ eestläse, kiä mi raha pääl omma, mis nä tei ja mis rahho tõisi puuli pääl om ja mille nuu nii tähtsä omma, et nä raha pääle omma pantu. Tuust ma saa arvo, et raha om aoga armsas saanu, a ku sa esiki ei tiiä, midä sa käen hoiat, sis mis sa iks ikõt.
Ka Eesti keelest jää-i midägi perrä. Noorõ, ma esi kah, kõnõlõmi joba väega sakõst eesti keele man inglüsmannõ kiilt ja mis sis viil umast keelest kõnõlda. Ummi edevanõmbidõ võro keele peräst om mul parhilla õigõ suur murõ. Mu vanaimä viil kõnõlõs tuud, imä mõist ja ku häste lätt, nakkas ka vast vanast pääst kõnõlõma.
A määne om olnu eestläse kõgõ süvämb esihindäs olõminõ, tuust omma hääs näütes Tammsaarõ kirotõt «Tõtõ ja õigus» vai Kivirähä kirotõt «Rehepapp». Nii om parhilla ka peris elon.
Ku eestläse mõistva olla parra jao perrä kavala ja kõigil mitte-eestläisil tõmbasõ mütsü silmini päähä. Suuri võimõ man tulõ nigunii sutõga kuun ulgu, a eestläse tulõva võimalusõ kõrral iks hädäst vällä. Ku õnnõ pelgäjide «vägiteo» vällä jättä, kiä Eestit õnnõ maaha möövä.
Eestläse sugu om külh kangõ, a pääle katsatsata aastat or’apõlvõ, ku olõmi pia katskümmend aastat priiust saanu, om elo jälki pall’o hää. Hää elo om muidoki hää, a häötäs eestläse esihindäs olõmist.
Parhilla murõhtasõ eestläse õnnõ tuuperäst, kuis pangalain saasi massõtus ja muust om ütskõik. Tulõ-i kiäki uulidsa pääle ja ei avalda miilt tuu vasta, kuimuudu riiki juhitas ja kuimuudu suuri otsussit vasta võetas.
A ütskõrd omma as’a nii p...n, et piät püssä nakkama kandma. Mis sis saa: kupall’o pagõsõ sõs är mõtsa vai Austraaliadõ, ku pall’o haardva püssä peio?
A võõras «ora» omgi tegeligult olnu mi rahva jaos tuu, mis eestlüse koskilt üles härgütäs, et sis ütidse vainlasõ vasta saasi kuun astu.
Tuuperäst tulõssi vällä otsi terävämbä vigla ja sõanuia ja naa õgas juhus valmis säädi, et meil ands’akal aol üllätüisi ei olõssi ja mi valmis olnu.
Lõpus om vahe tuun, kas meid lastas maaha ku õigit sõamiihi vai lastas meid maaha ku lambit.
| | |
|
|
| | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
| | |
|
|
