| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| Härgütämine |
|
|
|
| | | Vahtsõdõ Ruusa tegüsi «mõtsavelle» | | | | Saarõ Evar | | |
| | | | | | Seon majan vahtsõ-roosa külä veeren jõõvangun elli «mõtsavelle» mitu nädälit | | | | |
Vahtsõn Roosan löüti minevä riidi, et tühäs jäänüde majja olli sisse tulnu salajadsõ elänigü. Ku politsei ussõ taadõ jõudsõ, olli «mõtsavelle» joba jalga lasknu. Midägi kaonu es olõ, a ussõlukk oll’ lahut, elämise puid ja eelektrit oll’ kulutõt mitmõ nädäli joosul.
Külä servän jõõvangun saisva talu pernaanõ kuuli nii aastak tagasi. Latsõ talvõl talun ei käü ja sahk sissesõidutiid vallalõ ei touka. A nädäli iist naksi müüdäkäüjä tähele pandma, et korsnast tulõ suitsu.
Riidi võtt’ Mõtsavelle talu peremiis Mõttussõ Meelis ette ja läts’ üten tõsõ mehega suusaraa-traktoriga üle lumõ talu manu.
«Uss oll’ kinni, a muru pääle oll’ jälgi tett, tuhka oll’ vällä viid ja läbi köögiaknõ paistu, et söögiannum oll’ pliidi pääl, morsikann lavva pääl ja väidse-kahvli kõrval. Tahtsõva vist õkva süümä naada,» selet’ Mõttussõ Meelis.
Kõlistõdi kadunu pernaasõ pojalõ ja tütrele, a uutma es jäiä. Ku tütär politseiga manu tull’, es olõ tarõn inämb kedägi. A tarõ oll’ lämmäs kütet nigu pott, sann oll’ kah lämmi. Katõn sängün oll’ maat, raadio, puul kotti kartult ja egäsugust muud kraami oll’ maaha jätet. Võõra olli mõistnu viikraani vallalõ tetä ja kaon pumba tüüle panda. Käügitii oll’ näil sõkut jõõ viirt piten, naabri elämise aiast läbi nikagu suurõtiini.
Naabrimiis Kirchi Rein ütel’, et timä viil mitte valmin majan, kon tä liigus iks egä nätäl, oll’ kats nädälit tagasi seen käüt. Kaminalõ oll’ tuld tett ja tarõkraam oll’ läbi sorgat, a kaonu oll’ õnnõ üts klaasilõikajidõ komplekt.
Tiirada, miä kavvõmban oll’ häste nätä, oll’ timä jõõ viirde minejä raakõsõ man nii ilustõ üle pühit, et tälle võõra jäle silmä es jää.
Külärahvas arvas lätläisi. Mõtussõ Meelis oll’ üte päävä poodi man katõ võõra mehe käest küsünü, et kost nä omma. «Ütli vinne keelen, et Hopast,» kõnõl’ tä.
Vana kulunu kilekoti olli näil käen ollu, tuuperäst jäivä silmä. «Ku ma küsse, et kohe ti sõs nüüt vasta üüd lääti, ütlivä et Mõnistõdõ,» andsõ tä üte kahtlasõ kokkuputmisõ jutu edesi.
Mõtsavelleromantikaga kuulsas saanu Vahtsõ-Roosa jaos omma peris salaelänigü suur uudis, miä võtt ütsikil vanainemiisil naaru näost sedämaid tagasi.
Või jo kül arvada, et sinnäkanti nuu mehe inämb tagasi ei tulõ, a võõristus naabri majan juhtunu peräst iks jääs.
Üts om kimmäs, Käärmani Alfredi «Mõtsavelle käsiraamatut» nuu selli lugõnu es olõ. Muidu olõs nä pidänü tiidmä, et valgõl aol ei tohe kunagi tuld tetä, suits and su kõrraga är. Nii ka seokõrd läts’.
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
