Nummõr' 222
Vahtsõaastakuu 11. päiv 2011
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küläkeskus sai võrokeelidse ussõsildi
  • Uudissõ
     
  • Räpinä sai vahtsõ lõugahusõ
  •  
  • Tõnõ võrokeelitside koorilaulõ ja -säädide võistlus
  •  
  • Mooste folgipidol laultas Kanepi hällülaulu
  •  
  • Moosten opatas pilte tegemä ja tarrõ ehitämä
  •  
  • Krooni puhtõ Krabil
  • Märgotus
     
  • Kaidsa hinnäst esi, jahimiis avitas
  • Elo
     
  • Katus lumõst puhtas väiku vaivaga!
  •  
  • Rekordarv latsi võro keele talvõkoolin
  • Härgütämine
     
  • Avita tetä Koorastõ mõisa 500. juubõlis näütemängu!
  •  
    Juhtkiri: Kink jaos Räpinä märk tettü om?
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Vana Holt
     
    Panga Milvi
     
     
    Vana Holt – nii tedä külän kutsuti. Perisnimi oll’ täl Reinholdi Herman (1892–1968).

    Tuukõrd joba ammu pinsi pääl Holt elli uma naasõ Alviga Antsla lähkül Oekülä Kõomäel.

    Tä oll’ noorõlt katõ väiku tütrega läsäs jäänü.

    Alviga katõkeske nä tütre üles kasvati.

    Alvi hindä tütrekene tull’ joba õigõ õrnan iän kalmuaida viiä. Suurõ sõsarõ tõiva koolist määndsegi tõvõ, mis tsillukõsõ hinge võtsõ.

    Määne miis oll’ Holt? Kõgõpäält väega hää puutüümiis. Kõik elämise huunõ esi üles ragunu: tarõ, ait, laut, sann ja kõik, midä maaelun vaia.

    Suurõn tarõn saisõva kruuvipink, treipink ja kes tiid, mis kõik viil. Om meelen, et mi perre kanapessä tegüsi puust lootõmuna. Holdil oll’ ollu tarõ pääl hindä jaos tamminõ kirst valmis tett. Ravvatüügi es olõ võõras.

    Hainamaa lätsi meil viirt piten kokku. Ütskõrd oll’ Holt andnu mi imäle umma vikatit pruuvi.

    Ku imä es jõvva är imehtä, ku kerge tuuga niitä oll’, sai imä viil teedä: «Seo ei olõ viil midägi! Mul om kotun vanas iäs valmis pant sääne vikat, et astu õnnõ takan. Tuu niit esi!»

    Säältsaani oll’gi mi perrel vikadimurrõga sakõstõ Holdi poolõ asja.

    Punktipäält täpsä. Ku tsiatapmisõ aig oll’ üteld, astsõ miis minudi päält ussõst sisse. Ja põllumiis. Määne põllumiis ja aiapidäjä! Nii suuri ubiniid ku Holdi puul es olõ mi külh muial nännü.

    Kartlivõtmisõ päiv oll’ paigan – süküskuu 25. Ei ildamb, ei varramb. Ma kül ei tiiä, mis suurõ vihmaga tetti.

    Suidsu- ja joomamiis tä muiduki es olõ, a pidulavvan pitsikeist är es põlõ.

    Määnegi latsõlõgi arru saia vääriküs paistu tä seest. Oll’ tunda, et tuu miis tiidse umma hinda. Olkõ timä kuldlausõ kah kirja pant: «Ku mi jahu, sis sääntsiid mehhi inämb ei tetä!»

    Om meelen, et aolehti tä telse ja lugi. Uma julgõ välläütlemine Vinne värgi kotsalõ oll’ täl varnast võtta. Or’a-aigugi ütel’, et mäletäs. Näüdäs’ meile, kon om Or’akalmumägi.

    Tsaari-aost arvas’, et sis lasti ellä. Hindä Vinne-aigsõ elu üle vanakõsõ kumbki es nurisõ.

    Lehmäkundikõist, lambiid ja tsiapõrst jõudsõva nä pidädä.

    Ütlemälde om, et Holt oll’ väega õiglanõ ja võih ku äkiline! Tuuperäst tedä külän tsipa pelläti.

    Mi, kar’alatsõ, pellässi kõgõ inämb tuud, ku lehmä peräkõrd Holdi villä sisse piäsi päsemä.

    Õnnõs tuud es juhtu!

    Ja tull’ tuu süküs. Aasta täüs õnnistust. Holdi kesev kasvi väega väkev.

    Tuukõrd es käü inämb rehepesmine vana massinaga. Kombain sõitsõ kuiva rõugu manu ja tuusõld’ vilä läbi.

    Mi imä oll’ kah naabriperren abin. Holdikõsõl ollu väega hää miil. Suurõ, viil eestiaigsõ viläkoti, olli är loedu ja ilustõ nurmõn rian.

    Mu imäkesel om täpsele meelen, kuis Holt oll’ ütelnü: «Tõnõ mu elun. Nii illus kesev om tõnõ mu elun.»

    Edesi läts’ lugu nii. Ku perremiis villäkottõ kotun üle lugi, oll’ üts kott veidemb. Kiäki külän ei või vast kätt piibli pääle panda ja vandu, et tuu lugu täpsele nii oll’, kuis Holdist perremiis arvas’.

    A Alvi sõnnu perrä arvas’ tä nii: «Ma tiiä külh, kes tuu krants miis om, kes mu kesväkoti är kergüt’.»

    Tuu üteld, oll’ tä võtnu püssä (oll’ jah kangõl Holdil ka sääne riist olõman) ja lännü Soomõ poolõ, pään kimmäs plaan vargalõ kätte massa. Säält pidi tä varga löüdmä. A saatus tahtsõ nii, et märgistet miis es olõ paigal. Holdi, säsüni ausa mehe, avv oll’ väega är määrit. Es taha tä inämb ellä. Sepikuast kuulti püssäpauku ja kõtuhaavaga Holdikõnõ löüti säält.

    Kuna jõuti kavvõlõ Võrru, kuna lõikuslavva pääle, kuna es jõuda är imestä, kost sääne Põrgupõh’a perremiis üles om löüt, seeni oll’gi Holdikõsõst saanu manalamiis.

    Tohtri olli ütelnü, et nii terve miis olõs kimmäle sada täüs elänü, ku... Ja tammõkirst jäi kah Kõomäele, ku tä Võrust ostõdu puusärgiga Kubijalõ väümehe kõrvalõ matõti.


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Oppaja hõigunimi
     
    Seo suvi sai keskkooli lõpõtamisõst 50 aastat. Kokkosaamisõl kõnõlimi iks kooliaost. Mitmõl mi oppajal oll’ hõigunimi. Kes ja kuna nimeristmise tekk’, tuud es mäletä inämb kiäki. A mõnikõrd võisõ noidõ nimmiga hallõlt sisse sadada...

    Oll’ süküs, kuul oll’ õkva vallalõ lännü. Füüsigaoppaja pallõl’ 8. klassi tulnul maatütrigul Mallõl klassipäivik tuvva. Mallõ läts’ oppajidõ tarrõ, kon kolm naisoppajat lavva takan ummi papridõga ammõtin olli.

    Mallõkõnõ ütel’: «Füüsigaoppaja Mõhk saatsõ mu klassipäivigu perrä.» Kõik kolm lavva takan istjat nõsti üte kõrraga nõna ummi papridõ kotsilt.

    «Kes, kes?» küsse üts. Mallõ ütel’ oppaja nime vahtsõst. Naasõ vahe ütstõõsõ otsa säändside näkõga, nigu ei olõssi nä tuud nimme ilmangi kuuldnu. A Mallõkõnõ pand’ tähele, et naar tükse näile pääle. Sis naksi nä vahtsõst papridõ seen tuhnma...

    Peräkõrd tuu, kes oll’ Mallõ käest nimme nõudnu, küsse, määndse klassi pääväraamadu perrä tütärlats om tulnu.

    Perän Mallõ kuulsõ tõisi käest, et tä oll’ füüsigaoppaja hõigunimme perisnimes pidänü. Tuud ei tiiä, kas oppaja kõrvu pääväraamadu küsümise lugu jõudsõ. Egäl juhul juttu tuust es tulõ. Ja pääleki, füüsik oll’ hää süämega miis.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin