Nummõr' 222
Vahtsõaastakuu 11. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küläkeskus sai võrokeelidse ussõsildi
  • Uudissõ
     
  • Räpinä sai vahtsõ lõugahusõ
  •  
  • Tõnõ võrokeelitside koorilaulõ ja -säädide võistlus
  •  
  • Mooste folgipidol laultas Kanepi hällülaulu
  •  
  • Moosten opatas pilte tegemä ja tarrõ ehitämä
  •  
  • Krooni puhtõ Krabil
  • Märgotus
     
  • Kaidsa hinnäst esi, jahimiis avitas
  • Elo
     
  • Katus lumõst puhtas väiku vaivaga!
  •  
  • Rekordarv latsi võro keele talvõkoolin
  • Härgütämine
     
  • Avita tetä Koorastõ mõisa 500. juubõlis näütemängu!
  •  
    Juhtkiri: Kink jaos Räpinä märk tettü om?
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Kaidsa hinnäst esi, jahimiis avitas
     
    Nakka-i majjai maad süümä ja susi puukuurt jürämä!
     
      
     
    Kauna Toomas, Sõmmõrpalu jahimiis 
      
    Olõ murrõn, et parhilla tetäs säänest vahtsõt jahisäädüst, mis kõik pää pääle käänd ja Eesti jahindusõ traditsiooni vällä koolõtas.

    Ku 2003. aastagal tettü säädüs oll’ jahimehe- ja mõtsaeläjäsõbralik, sõs vahtsõnõ lätt väega mõtsa- ja maaumanigu keskses. Maaumanik ei piä jahimiis olõmagi, a või naada esi uma maa pääl jahti pidämä. Osta hindäle püssä, põmmuta kõik maaha ja tetä viil rahas kah.

    Är tahetas häötä jahimaiõ kõrraldamisõ kavva: et siin kandin pidä jahti tuu vai taa jahtkund, või ellä nii- ja niipall’o põtru, tsiku, kitsi. Taa asi om aastidõga häste paika lännü.

    Ütsjagu mõtsa- ja maaumanikkõ olõ-i muiduki rahul, et jahimehe lasõ-i kõiki eläjit maaha, kes timä maa pääl pahandust tegevä. Ku kevväi tulõ, lumi är sulas ja maaumanik liinast ummi valduisi kaema tulõ, sõs või tõtõst olla juhtunu hirmsit asju.

    Kõgõ hullõmb om sõs, ku majjai om mõtsa ja maa kõik üle ujutanu, mõtsa maaha võtnu. Üts pernaanõ kaivas’, et majaja olli terve uibuaia, vana eestiaigsõ uibu talvõga kandunu lumpi är.

    Sakõst kihotas umanik sändse pildi pääle liina keskkunnaammõtnigõ manu, kaibas, et jahimehe ei piä jahti, mõts om hukan, ja kirotas hirmsa kaibamiskirä jahimiihi pääle.

    Sändsit kaibamiskirju om perämädsel aol pall’o olnu. Vanal aastal tull’ näid jahiseltsi näütüses õnnõ Ruusmäe kandist nelä maaumanigu käest.

    Tegeligult piäsi taad asja hoobis tõsõst otsast ajama nakkama. Mõtsaumanik piäsi puhastama är uma kraavi ja tiitruuba. Jahimiis om iks jahimiis, mitte maaparandaja. Ega jahimiis ei piä tulõma võssu raguma.

    Mu kogõmus om sääne, et ku omma häste är puhastõdu kraavi ja kraaviperve, ega majjai ei taha sääl häste ellä. Majjai sääd hindä sändse kotussõ pääle, kon täl om lihtsä kammanda, kon om nuurt võssu. Ku umanik ei jõvva esi võssu raku, sis tulõ kiäki otsi tuud tüüd tegemä.

    Vanastõ olli mõtsavahi, kes hoitsõva kõik kraavi ja tsihi puhta. Parhilla võisi tetä näütüses sändse majajajahtmisõ brigaadi, et talumiis saanu tuud hindäle appi palgada.

    A muiduki piät jäämä kotussõ, kon tuu eläjäkene saa ellä.

    Olõmi RMK mõtsaülembä Palo Aguga samma miilt, et määnegi majaja-, tsia- ja põdrakah’o jääs, olõ-i midägi tetä. Nakka-i majjai maad süümä ega susi puukuurt jürämä!

    Mõtsatsiku om muiduki kah perämädse aoga väega hulga tegünü: hulga om viläpõldõ ja mõtsanoorõndikkõ, kon näil om hää ellä. Sügüse oll’ harilik sääne telefonikõnõ: mammikõnõ kaibas, et või jummal, tulku jahimehe appi, tsia omma kõik muru üles tuhn’nu, saa-i kotust vällä, saa-i poodi manugi minnä!

    Vana aasta perämäidsil päivil tull’ tsiakari eski Sõmmõrpalu tammõparki tuhn’ma – sääl om häste hulga tammõtõhvõ. Tsial om noidõ pääle väega hää nõna.

    Kiäki inemine hõigas’ sügüse eski avaligult vällä, et tsiku pääle tulõ kuuluta sõda ja naada näid häötämä. Tuu olõ-i määnegi jutt – Hitler ja Stalin olli neo, kiä häötivä! Jahimiis saa tsipakõsõ tsiku arvu timmi.

    Põllumehe piässi ka esi tsipakõsõ ummi nurmi kaitsma. Kerge nal’aga või üteldä, et näütüses võissi palgada ilma tüüldä inemiisi tuud tegemä. Massa määnestki rahha tuu iist, et sis ajasõ üüse eläjit är. Asi muiduki nii lihtsä ei olõ.

    Ma ütele vanamammilõ kunagi opsi, et osta üts patareiga raadio ja panõ tuu suurõ pangi ala kesk kardokamaad üüses kõnõlõma. Tsiga mõnda aigu es tulõ joht.

    A pikä pääle opsõ är, ega tä ligi es lää, a veere päält võtsõ iks hääd ja parõmbat! Loomingulinõ piät olõma.

    Parhilla ei saaki jahti pitä, lühembä mehe jääse nabani lummõ kinni. A vast olõ-i õigõgi sändse lumõga noid eläjäkeisi sääl takan aia. Inne tulõsi märki, kuis eläjäkeisi avita. Vanastõ veeti haina mõtsa, aeti tsihite vallalõ, a jahimiihil olõ-i tuus rahha.

    Ku maa- ja mõtsaumanigul om iks mõnõ eläjäga hädä, võissi tä tulla iks kõgõpäält paikligu jahimehe manu. Kimmäle om tuust api, ku asju kuun aruta. Api saa jahimiihi seltsist, keskkunnaammõdi jahindusõ as’atundja om külh kolmõ maakunna pääle, a tä mõist üteldä vähämbält tuu inemise nime, kinka asju aruta saa. Vallan võissi kah olla üts inemine, kes tiid vanamemmekesele umakandi jahimehe numbri anda.

    Vaia olõssi kõnnõkuunolõkit tetä. Võrol istsõva jahimehe ja mõtsamehe kuun majaja-kriisi lavva takan, tuust oll’ hulga kassu. Vaia olõssi tetä maakunda jahindusnõvvukogu. Käü kasvai mõnõ kõrra aastan kokku ja arotas, määndsit eläjit om pall’u hulga siginenü.

    Är tulõ määrädä, ku suurt kahh’u om elläi tennü. Et tuud kahh’u kinni massa, võinu olla sääne fond, nigu om liikluskindlustusõ fond. Sinnä pandva rahha jahimehe, maaumanigu ja riik. Ku mõtsaeläjä kahh’u tegevä, sis saa tuust paast kinni massa.

    Kutsu seol vahtsõl aastagal maa-mõtsamiihi ja jahimiihi üles parõmbalõ kuuntüüle. Hää soovi kõigilõ!


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin