Nummõr' 221
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Üte lõpp om tõsõ algus
  • Uudissõ
     
  • Nuuri fotonäütüs Võromaa muusõumin
  •  
  • Magusapido Varbusõl
  • Märgotus
     
  • Jõulurõõm
  • Suursärk
     
  • 2010 − võrokõisi pidosuurõsärgi aastak
  •  
    Juhtkiri: Aituma, hää sõbra!
    Savvusannan
    Kiri Kaasanist
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Ummamuudu õhupalli
     
    Plumanni Kaja-Riina
     
      
     
      
    Mi elli Kubijal tõõsõl puul järve üten ilmatuilosan puumajan. Tuu oll’ olnu inne üte vanatütrigust aadlipreili uma, kes oll’ 1939 är Saksamaalõ lännü.

    Meil oll’ tõõsõ kõrra pääl elämine, kost sait minnä rõdu pääle ja tuu all oll’ palkon, mis oll’ triiki täüs kastõ ja kohvrit. Sääl alomadsõ kõrra pääl ellivä üte vinläse (Anikini pere), kes olliva sõa lõpun Saksamaalt tulnu.

    Majan oll’ üts küük, midä pidimi sis kolmõ perre pääle jagama. Imä mul vinne kiilt es mõista, a tuu vinne provva oll’ olnu uma korgõst ohvitserist mehe tõlkja ja mu imäga kõnõl’ saksa kiilt.

    Täl oll’ peris suur kõtt jo iin ja Sergei sündügi jo sügüse, ku ma latsiaida lätsi. Valja, näide vanõmb lats, oll’ must aastakõsõ noorõmb, a tahtsõ iks mukka väega mängi.

    Ütspäiv pallõl’gi tuu Ksenja-tädi sis minno umilõ latsilõ seltsis. Näide suurõn tarõn olli kõik saina ilmadusuuri pilte täüs. Pallit paksõ naisi hobõsõ sälän, puiõ otsan jä järve veeren. Sis oll’ viil hõpõst ja kullast suuri kaussõ.

    Veranda pääl sis ma näigi nuid laeni kohvrivirnu. Valja oll’ sääl vist joba revidiirnü: suurõ maalivirna takast võtt’ papist kasti, kon oll’ pall’o väikumbit papist karbikõisi, egänüten kats säänest nigu õhupalli, a nuu es lää tsõõrikus, ku puhksõt täüs. Inne olli nä nigu kummist tsõõri, mis pidi vällä kerimä.

    Tuu Sergei istõ käron, sääne alla aastanõ poiskõnõ, toolõ andsõmi ka paar palli kätte, esi ollimi iks väega uhkõlt kummalgi kuus tükkü peon.

    Tuu täüs puhkminõ oll’ iks peris kõva tüü, selle et nuu palli olliva õlidsõ ja nuil oll’ sääne hää maik kah viil man, et Sergei sei üte viil är kah ja tõõsõ saimi täl kurgust kätte.

    Lätsimi sis vällä paraati tegemä, a et rahvast ka olõs meid noidõ pallõga nägemän. Lätsimi Kubija puhkõkodo mano. Imä oll’ sääl õdõ-pernaanõ, a tuupäiv pidi tä kellegi asõmõl raamadukogon olõma.

    Parajahe oll’ sääl Ernesaksa kuur puhkaman. Nuu mehe mängsevä saalin piljardit, ku ma säält noidõ pallõga läbi lätsi. Osa palli jäti ma Valja kätte, selle et ma es mahu ussõst suurõmba pundiga läbi.

    Oh sa armas aig, kõik mehe naksiva suurõ helüga naardma ja küssevä, kost ma palli sai. Ma ütli, et nuid om välän viil latsõkäro külen ja neli kohvritäüt koton mi all elävä Vinne ohvitseeri palkoni pääl, kes tull’ päält sõta Saksamaalt katõ kuurmaautotävve kraamiga.

    Mehe jätivä mängmise katski ja lätsivä alla käro mano. Ma lätsi imä mano ja loi vihost nuid nimmi, kes olli raamatit lainanu. Georg Ots ja Gustav Ernesaks. Tuu oll’ nii põnnõv nimi: ma iks mitu kõrda ütli hernesäks ja hernesäks.

    Imä ütel’, et nuu mehe mängvä sääl iin piljardit ja mille nä sääl nii naariva inne ku sa tullit. Imä pallõl’ mul istu sääl umma lavva takan nikani ku tä käü sääl all käro man är.

    Vahepääl tull’ sinnä üts haigõ jalaga vanamuur, kellel oll’ kerge hapõn lõvva otsan ja küsse, et kas latsõ toosi tälle poodi mant üte bellamoor kanaali. Nuu pidi paberossi olõma. Kirot’ viil tuu paprõ pääle üles, andsõ raha ja ütel’, et ülejäägi iist osta kompvekke.

    Imä käsk’ meil kibõhõhe kodo minnä ja palli sinnä tagasi panda, kost mi nuu võtimi. Koorimehe küssevä, et kon nä saasi palliperemiist nätä, nimä tahtva kah noid pallõ hindäle saia.

    Näütsimi sis tõõsõlõpoolõ järve tuud mi maia ja esi lätsimi poodi poolõ, pikä palli käen. Tii pääl ma iks kõrda kõik aig bellamoor kanaal ja bellamoor kanaal, sis viil hernesäks ja orgi ots ja jäl algusõst pääle.

    Valja rüükse ka kõva helüga mu perrä ja ku mi poodi mano tullimi, oll’ papõr är kaonu ja bellamoor kanaal meelest lännü.

    Kadonu Lepä Liide sis küsse, et mis sis latsilõ ka möömi. Ma sis ütli, et üts hernesäks ja ülejäänü iist kompvekke. Oll’ peris tükk aigu seletämist, a nuu paberossi saimi kätte ja kompvegi kah.

    Perän, ku tullimi puhkõkodo mant jälki müüdä, laulsõ treppe pääl Erästvere (ullimaja) Aadu.

    Miihikoori mehe olli naarust kõvõran, ku Aadu laulsõ: «Edimäne pauk pandsõ hinge kinni...»

    Mi, kuvvõnõ, viiene ja alla aastanõ lats, teimi umma rongikäüki tosina täüspuhudu kantossiga.

    Pääarst Sutternipper oll’ naarust kõvõran ja ahmsõ õhku. Mi, latsõ, mõista õs tuust midägi.

     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin