Nummõr' 221
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Üte lõpp om tõsõ algus
  • Uudissõ
     
  • Nuuri fotonäütüs Võromaa muusõumin
  •  
  • Magusapido Varbusõl
  • Märgotus
     
  • Jõulurõõm
  • Suursärk
     
  • 2010 − võrokõisi pidosuurõsärgi aastak
  •  
    Juhtkiri: Aituma, hää sõbra!
    Savvusannan
    Kiri Kaasanist
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    2010 − võrokõisi pidosuurõsärgi aastak
     
    2010. aastaga keväjäs, Umas Pidos saiva kümmekund vana Võromaa miist ja mõnõ naasõ sälga vana Võromaa suurõsärgi vai pikä-kuvvõ.
     
      
     
      
     
    Võrokõisi suursärk
     
    Suursärk om villanõ pidolinõ päälisrõivas, midä saa kanda aasta läbi. Muial Eestin üteldäs säändse rõiva kotsilõ pikk kuub, vammus, räbik ja villasärk.

    Suursärk om kõgõ päälmäne rõivas – suvõl suvidsõ rõiva pääl, talvõl eski kaska pääl. Timäga saa olla nii tarõn ku välän. Suursärk passis rahvarõiva mano, a om ka hindäette moodurõivas.

    Seod rõivast võiva kanda nii mehe ku naasõ.

    Suursärk om pidorõivas ja taa passis sälgä panda, ku läät pitto, laatu, kerikohe, tiatrihe, tähtsäle kuunistmisõlõ, vastavõtulõ vai niisama küllä.

    Niisama om ütlemälda uhkõ küläliisi vasta võtta umakandi rõivin.

    Ku tahat vällä näüdädä, et olõt võrokõnõ, sis panõ inne välläminekit suursärk pääle!

    Mulgi uhkõndõlõsõ ummi mustõ kuubõga nii Mulgimaal ku pääliinan, naabri seto omma kavvõst är tunda valõtavidõ härmäkide perrä. Pia nakkasõ võrokõsõ kah nätä olõma – näütüses tõsõl Umal Pidol oll’ joba ütsjago võrokõisi hahkõ suurisärkega.

    Pidoliidsi rahvarõividõ moodu omma Eesti esi kotussin olnu esimuudu. Vanast, ku kõik rõiva esi tetti ja ummõldi, sai egä rõivas tsipa esisugumanõ, a uma niti, kirä ja värmi olli küländ üttemuudu üte kihlkunna piiren. Pääle kihlkunna olli viil laemba piirkunna, kon võisõ rõivin ütitsit värme, kirju ja muudõ nätä.

    Päälisrõivas om vanal Võromaal ja Tartomaal olnu inämbüisi hahk; setodõl ja Läti piiri veere pääl valgõ; Liivimaa põh’aveeren, sõs ka Mulgimaal, musta värmi; saari rahval ja muial õdagupoolitsõn Eestin päämidselt pruun ja Põh’a- ja Kesk-Eesti jao pääl sinine.

    Koskil 150 aastakka tagasi, ku rahvas inämb liikma pässi, läts’ ka piirkundliidsi rõivamuudõ pilt kirivämbäs. Tuust aost om Võromaalt teedä ka mustõ ja potisinitsit pidokuubõ lisas ülemaalidsõlõ halli vai haha kuvvõ moodulõ.

    Vana Võromaa pidolinõ suursärk om lambahall täüsvillanõ, tummõmba verevä nelläkanti koedu kaarusnööriga kirät. Rõivas piät niipall’o suur olõma, et timä ala mahusõ hariligu rõiva nii suvõl ku talvõl. Särki või mitund muudu vällä lõigada, naisil ja miihil võiva olla esisugumadsõ niti.

    Niisama om särgi kirjuga – kirju võit laskõ nii pall’o pääle panda, kiä ku pall’o ilosas pidä ja ku pall’o tengelpung vällä kand.

    Särgi rõivas om ohemb villanõ, mink ala ummõldas pihajakko linatsõst vuudri.

    Külgi pääl omma sisseummõldu karmani ja puuhu võit laskõ ummõlda salakarmani.

    Kirä käävä käüseotsõ pääle, krae ja hõlmu viirde. Kirju või panda ka alomistõ viirde, karmani ummõluisi pääle, säläjakku. Kirä omma sirgõst nöörist vahepäälitside kiirdõga, kiräkõrdu otsõn võiva olla kas kolmõ- vai viieharolidsõ käpä. Naisi särgi omma hariligult inämb kirädü ku miihi uma.

    Vanarahvas tiid, et verrev lang rõiva viiri pääl hoit kõkkõ kurja rõiva kandjast kavvõmbal.

    Verevä kiirdõga nööri asõmõl või käüsit, kraed ja hõlmu ilosta vereväst rõivast kantõga, miä omma paari sõrmõ lakjusõ ja käävä sissepoolõ.

    Vanast tetti suursärk lamba täüsvillatsõst esikoetust vanutõdust rõivast: tuu sai kimmäs ja lämmi.

    Niti olli säändse, et rõivast pall’o raisku es lännü, niiviisi ommaki vanõmba rõiva sirgõ nitiga: laja sälä ja külekiilõga. Vuudrit ja karmanit es olõ.

    Ildampa om särke tettü joba inämb lõigudu moodu perrä, kon hannajago hoit kroussi ja taljakotus om inämb kihä perrä. Suursärk ilostõdi verevide kaaruspailuga, mink pääleumblõmisõ man olli ka kimmä moodu.

    Kuis suurtsärki sündsäle kanda?

    Suurõsärgi võit panda pidoliidsi rõividõ pääle.

    Kõgõ edevämb om muiduki täüsmäng rahvarõivit sälgä panda: sis võit jo presidendi vastavõtulõ kah minnä.

    Ku vanaperäliidsi pidorõivit olõ-i võtta, kõlbasõ näütüses miihil häste ka valgõ pluusõ vai kampsi ja tummõmba püksi. Suursärk passis ka hariligu ülikunna pääle.

    Suurtsärki sünnü-i panda tüü- vai spordi- vai õnnõ üürõividõ ega pall’a iho pääle.

    Rehkendämä piät, et suurõsärgi hõlma pandas kinni üte kooni kolmõ paari haakõga ja käümise pääl paistusõ alomadsõ pidorõiva vällä. Naisi suurõlsärgil ommaki hõlma tsipa inämb vallalõ, et rõividõ ja ehtide ilo käküssihe es jäänü. Miihi särke hõlma käävä tihtsämpä kokko.

    Miihi suurõsärgi pääle käü kirriv jutilinõ vüü, miä om esi kihlkunnõn tsipa esisugumanõ värme poolõst. Vüü käü kats kõrda ümbre kihä niimuudu, et vüü keskkotus pandas kõtu pääle, vüü kumbki puul käänetäs sälä takast kõtu pääle tagasi, köüdetäs kõtu pääl üts kõrd kinni ja narmligadsõ otsa tsusatas vüü alt läbi nii, et nä jääse tsipa külle poolõ rippu.

    Naisi suurõsärgi pääle vüüd ei panda ja ilosas peetäs, ku alomadsõ pidorõiva ja ilohõpõ hõlmu vaihõlt paistusõ. Naisi suursärk piäs olõma nii pikk, et pidolinõ ündrik alt veerest vassajago paistma jääs.

    Suurõsärgi ala kaala või panda piinüvilladsõ räti. Mehe omma innembi kandnu tan kandin ütevärmilist valgõt, hahka vai musta kaalarätti, naisi kaalaräti omma olnu kirivä. Lämmäl aol või kaalan kanda siidist rätti.

    Suurõsärgi mano päähä passis miihil panda tummõmb ütevärmiline vildine küpär (kaap). Naisil om päärätt, linik vai mõni muu paslik pääkatõ. Jalan võinu olla kas kinnilidse kängä vai saapa.

    Kuimuudu rõivast kõrran pitä?

    Hoia mis sa hoiat, egä rõivas lätt kandmisõga pikäpääle mustas. Kõgõ õigõmb olõs mustas saanu rõivas viiä as’atundja mano puhastustõ.

    Ku määrit kotus taht kipõt kasimist, sis tulnu pruuki vanna hääd rõivapürsti vai sis käelämmind vett ja mõsusiipi.

    Suurtsärki hoia rõivapuu pääl ja panõ iks sakõstõ sälgä, muidu koi ajava är!


    Eichenbaumi Külli


     
    Needo Ülo suurõstsärgist
     
     
    Mooste vallavanõmb Needo Ülo ütles, et vana Võromaa suurõsärgi tegemine oll’ Eichenbaumi Külli mõtõ, miä nakas’ tälle kõrraga miildümä.

    Moosten oll’ õkva tulõman Moisekatsi Elohelü festival. Äkki tulnut halgahtust, et tiis festivali aos valmis, oll’ lihtsä teos tetä, selle et ütskõik midä küsset, kõik oll’ valmis: rõõvas, vällälõikus, umblõja ja kaaruspail uhkusõ peräst rõivakantõ pääle panda.

    Rahha kül kullu, a tuud ei piä Needo Ülo pall’os: «Taa om iks rõõvas, mis om tett aastakümnis kandmisõs, taaga saat uma elo är ellä ja ku suurus passis, perändät viil pojalõgi.»

    Moisekatsi Elohelül sai vahtsõn mundrin vallavanõmb õkva mitu kitvät hindamist, et illos kuub.

    Hindaja pidivä esieränis hääs kuuba värvi, miä om rahvatandsun pruugitavist komplektest selgele tõistmuudu.

    Silm jääs pääle ka matõrjalilõ: täüsvillanõ om iks maru ausa vällänägemisega. Suvõl nakkas suurõsärgi all muidoki tsipakõsõ pall’o lämmi. «Seo kuub om mul Lõuna-Korean kah joba är käünü,» muhelõs Needo Ülo. «Sääl oll’ kõikaig 30–35 kraati lämmind, vat säändse ilmaga joht es tahtnu päiv aigu kõndi.»

    Lõuna-Korean käüti ütenkuun Põlva «Käokirässe» folkloorirühmäga. Nüüt piät külh üte kõrvalõpõikõ tegemä: Mooste vald om ainukõnõ kotus Eestin, kon om võimalik nii Lõuna- ku Põh’a-Korean är kävvü ilma valla piirest vällä minemäldä.

    Matsisaarõ küllä Rasinal kutsutas Korea ja tuu jagunõs niisamatõ katõs poolõs nigu suurõmb veligi. Rasina Korean võinu parhilladsõ ilmaga esiki Kihnu troi (kampsi) Võromaa suurõlõsärgile ala panda ja iks es nakanu pall’o lämmi. A külm ka ei nakka!

    Vallavanõmb Needo ei pruugi umma pikkäkuubõ egäpäävärõivas. Käü suurõmbil pitõl ja om vahel ka sõs pääle tõmmanu, ku lätt Mooste mõisa pääle huvikäüki tegemä. Mõisaherrä kostüüm om külh kah olõman, a tuu omgi joba är peet ja näge vällä rohkõmb odava komõjandi rõiva muudu.

    A talupoja pikk-kuub om niisamatõ mõisaaost peri rõõvas ja esihindäst võisõ umal aol mõnõ ohvitseerist mõisaherrä mundrisinel õkva õigõ iinkuju olla, mille perrä ka maarahvas umilõ rõivilõ vereväst rõivast kantõ ja pailu pääle pand’.

    Egäl juhul ollõv pikäkuuba kandjal hää tunnõ. Kõgõpääst tuu, et kuis ülikunna kandja sinnu kaesõ. Antsuhtõga miihi ja mehekeisi omma kõik kotussõ täüs.

    Tõnõ päämine tunnõ om Needo Ülo meelest, et niimuudu olõt Võromaa iist välän ja kõik saava tuust ka kõrraga arvu. «Piaaigu sääne tunnõ om, et ku panõt kuvvõ sälgä, sõs nakkat õkva võro kiilt kõnõlama… Ja tuud ei panõ kiäki pall’os,» kitt tä uma rõiva väke.

    Põlva pääl kah iks vallavanõmba kõnõlasõ, et pidänü hindäle pikäkuuba tetä laskma, a kiäki pääle maavanõmba olõ-i viil tennü. «Piässigi näile jäl huugu sisse ajama, et iks teesi,» kõnõlas Needo Ülo. «Ütsindä olõt mõnõl suurõmbal vastavõtul nigu hall’ varõs, a ku joba kümnegese olõt, sõs jäät iks kimmäle pildi pääle!»

    Naisi suurõsärgi kottalõ arvas Needo, et tuul ei olõ kah vika. A nimetüsest om tä külh tuud miilt, et seo ilma aigu tulõ pruuki sõnna pikk-kuub. Sõnast suursärk ei saia inämb õigõlõ arvu.

    «Ku ma ei näe tedä, sõs ma mõtlõ, et tuu om linatsõst pikk hamõ,» löüd esäkodo poolõst Lõuna-Võromaa miis Needo. A ka sõna kuub käänüs mitund muudu. Näütüses Mõnistõn om kõnõldu pikäst kuubast, ja käütü pikä kuubaga. Vahtsõmbal aol kõnõldas egäl puul pikäst kuvvõst.

    Karula oll’ viimäte tuu kant, kon suursärk oll’ kõikilõ arvu saia sõna ja vanarahva ütlemine tävve iist massõ.

    Tuu ütlemine, et ku eestläne võtt särgi säläst, jääs tä pall’a ihuga, a ku võrokõnõ võtt särgi säläst, jääs hamõ sälga, võisi õigus olla ka tulõvan aon.

    Tuun as’an ei olõ kattõpiten mõtlõmist ütelgi Võromaa mehel, olkõ tä vallavanõmb vai vallavaenõ.

    Saarõ Evar


     
    Tamra Kaidu mäntliperijä
     
     
    Mul es olõki plaanin laskõ hindäle suurtsärki tetä, a timä tull’ õks mu mano.

    Lugu oll’ sääne: laulumiis Tamra Kait pidi hindäle inne Umma Pito suurõsärgi laskma tetä.

    Mõõdi olli joba võedu ja tükü vällä lõigadu, ku Kaidul midägi helüga juhtu ja tuju läts’ nii är, et tä pidolõgi minnä es taha ja suurtsärki kah es taha.

    Saisõva sis umblõja man Kaidu perrä vällä lõigadu rõivatükü ja uutsõva, et kiäki tulnu ja noist hindäle kuvvõ ummõlda lasknu. Kiäki es lää. Ma sis lõpus lätsi. Mõõdõti minno, tükü lõigati mu perrä parras ja ummõldi kokko.

    Niimuudu, puulkogõmalda, sai ma hindäle suurõsärgi. Hää miil om iks kah, salamiisi, sis ku kiäki ei kuulõ, ütle ma õks, et olõ Tamra Kaidu mäntliperijä. No ja tuu omgi jumala tõtõ, ega faktõ vasta vaiõlda ei saa.

    Ku om määnegi tähtsämb pido, sis olõ suurtsärki õks kandnu. Ja tiiäti, taa om joba küländ tunnõt Võromaa märk. Ku mi Kalla Urmassõga lätsimi Mulgimaalõ Kärstnä koolimajja, kon peeti Adamsoni luulõvõistlusõ avvuhindu andmisõ pito, sis sai ma tuust arvu. Ollimi koolimajast küländ kavvõl, ku maja mant hõigati: võrokõsõ tulõva! Es saa nä meid nii kavvõst näo perrä tunda, iks kuvvõ perrä, mis muud!

    Noilõ, kiä vanalt Võromaalt presidendi mano vastavõtulõ läävä, soovida ma kimmäle laskõ hindäle suursärk tetä. Sis om iks kõrraga nätä, et võrokõsõ, hallivatimehe.

    Rahmani Jan

     
     
    Ojari Triinu suurõsärgi saaminõ
     
     
    Lugu oll’ sääne, et seo aastaga keväjä sai ma 35aastadsõs. Ja joba tükk aigu inne ütli kõigilõ, et tüüd om Uma Pido kõrraldusõga niivõrra pall’o, et sündümise päiv tulõ edesi tougada ja määnestki pito ma ei tii ja kingitüisi ei ooda.

    Tuugipoolõst teivä mu hää kolleegi Võro seltsist ja Võro instituudist sändse tükü, et anni mullõ sündümise päävä hummogu pidolidsõlt üle üte paprõ. Sääl oll’ kirän, et tuu ettenäütäjä või minnä umblõja mano, kiä tälle suurõsärgi umblõs, ja masmisõ pääle piä-i ma sukugi märkmä.

    Muidoki es lasõ ma tuud hindäle mitu kõrda üteldä ja nii sai Umas Pidos uhkõ suursärk valmis. Uma Pido Indsikurmun oll’gi edimäne kotus, kon mul taa sälän oll’.

    Päält tuud olõ tedä peris pall’o sälgä pandnu, nii pidolõ, laatu ku konvõrendsilõ. Särk pidä lämmind, a aja-i ka kuumas, ma olõ taaga olnu nii tarõn ku pikä külmä päävä Lindora laadun – tüütäs egäl puul üttemuudu häste.

    Ku Hispaania ja Läti noorõ vabatahtligu minnu suurõnsärgin näi, ütli nä, et näe vällä ku kuninganna. Ja tõtõst – suursärk lask sälä sirgõs aia ja hinnäst uhkõlt ja suursugutsõlt tunda, olõmada samal aol ülearvo krambin.

    Ojari Triinu

     
     
    Vabaherrä suursärk
     
     
    Mul om kats ihoumblõjat, ku midägi esierälist ja rahvalikku vaia om.

    Üts om Kauksi Ülle, timä ummõl’ mullõ mu vanaimä 60 aasta iist koetust rõivast kärbläseseenekirjuga hammõ, ja tõõnõ om Kangro Ulve.

    No ja ku ma Võro instituudist seo suurõsärgi jao ja egäs juhus veedükse pääle kah rõivast är olli toonu, vudisi kõrraga Ulve mano.

    Märgutimi moodu vällä, võtimi väega vanaaigsõ niti, a Ulve pandsõ sinnä viil karmani mano, et mul olnu telefonni vai võtmit kohegi panda. Suursärk sai muidoki väega illos, nigu pidi.

    Umal Pidol olõ käünü tuuga ja suvõl oll’ presidendi vastavõtu jaos kah Tal’nalõ üten võetu, a väega lämmi ilm oll’, panõ õs sälgä.

    Uma suvidsõ näütemängu perämidsel näütämisel oll’ kah sälän, ai viil tsilga verevät veini pääle, a õnnõ raputi kõrra, vein sattõ maaha ja es jää määnestki plekki, hää rõivas om.

    Ja mullõ seo nitt sobis muu kraami mano, Ilvesse rahvarõiva ommaki etnofuturistligu, rohkõmb vabaherr vai esiki piraat, ku taloperemiis.

    Ilvesse Aapo


     
    Kuis hindäle vana Võromaa suurtsärki saia?
     
    Teedüst ja nõvvo saa küssü Eichenbaumi Külli käest kylli.eichenbaum@gmail.com, tel 5661 1924, vai Võro instituudist tel 782 8750.

    Rõivast saa laskõ ummõlda, a võit ka esi tetä. Täämbädsehe päivä pasva suurõsärgi matõrjaali ja tegomoodu vällämärkmises om uurit vanõmbat rõivaperimüst ja ERM-i kokõn olõvit rõivit.

    Matõrjaali ja tegomoodu man and’ nõvvo Küngas Carmen, kiä ka umblõjidõ jaos nitte (lõikit) avit’ tetä.

    Suurõsärgi-leheküle säi kokko Saarõ Evar ja Harju Ülle





     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin