Nummõr' 221
Joulukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Üte lõpp om tõsõ algus
  • Uudissõ
     
  • Nuuri fotonäütüs Võromaa muusõumin
  •  
  • Magusapido Varbusõl
  • Märgotus
     
  • Jõulurõõm
  • Suursärk
     
  • 2010 − võrokõisi pidosuurõsärgi aastak
  •  
    Juhtkiri: Aituma, hää sõbra!
    Savvusannan
    Kiri Kaasanist
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Jõulurõõm
     
    Haani valla väikeseh Pressi koolih alost’ vahtsõnõ kooliaasta. Aasta oll’ 1943 ja ma käve 5. klassih. Koolih nakati viisnukkõ asõmõl haakriste joonistama.

    Võisõmi jäl pitä jõulõ ja tetä jõulupito. Naksimi joba varra opma luulõtuisi, laulõ ja tandsõ. Ku jõulupido nakas’ kätte jõudma, saimi arvu, et jõuluvana ei tulõki, om nii vaenõ, et kotti panda ei olõ midägi.

    Kuusõmõts oll’ koolimaja takah, hõpõdsõ küündlejala olõmah, a küündlit es saa koskilt.

    Meil oll’ väega kinä vanõmb oppaja Udrasõ Lilli (kirämehe Jaigi Juhani sõsar). Tä ütel’ latsilõ, et toogõ kotost, mis kellelgi om anda. Oll’ pall’o noid kah, kellel midägi es olõ tuvva. A kokko tuudi hulga munnõ, tsiarasva ja jahhu.

    Koolijuhataja Rikkas Eduard (meil kats oppajat oll’gi) sai valla luaga mõnõ kilo tsukrut. Mi, suurõmba tütrigu, tõimi kotost savikausi, puuluidsa ja panni. Leimi rasva tsukruga vatulõ, muna ja jahu sisse. Hõõrimi lavva pääl pudõldõga ohkõsõs ja lõiksimi präänigu.

    Meil oll’ koolimajah katõ klassi pääle suur savikiviahi. Tuu küteti kuumas ja küdsäsimi väega hää präänigu. Mi küdsi õks mitu päivä. Mitu korvitäüt sai präänikit.

    Munnõ oll’ viil hulga üle jäänü. Teimi kõoossõst vispli, leimi tsukru ja muna vatulõ ja küdsäsimi munakoogi. Lõigimi tükes ja pannimi präänikidega paki sisse. Vähämbä latsõ kliipse paprõkottõ ja meil saiva suurõ ja magusa paki. Teimi paki ka noilõ väiksile latsilõ, kes kotoh olli ja pidolõ tulli.

    Koolijuhataja käskse poissõl kotost lambarasva tuvva ja sis meisterdedi esi küündle. Paprõtoro otsa panti kardokast punn, säält läbi toro puuvillanõ lang tahis ja toro valõti täüs sulalambarasva, millele oll’ ka mehitside vaha lõhnas sisse pant. Panti aknõlaudu pääle jahtuma ja küündle olli olõmah.

    Jõuluvana müts, habõna ja mäntli olli vanast aost olõmah. Meil laulu, luulõtusõ ja näütemäng selge ja jõulupido võisõ tulla. Ma mäletä, et lugõsi õkva ilmunut Marie Underi luulõtust: «Astun vaikselt jõululumist rada üle kannatanud kodumaa.»

    Esä tegi meile vahtsõ pargitust lehmänahast tsuvva ja imä ummõl’ mullõ vahtsõ villadsõ kleidi. Kõigil olli tsuvva jalah, sääl es olõ midägi imelikku.

    Kuus sai illos. Latsil oll’ tettü paprõst õgasugutsit kaunistuisi ja küündle hõpõkukkõ-jalguga olli olõmah.

    Meil olli hõrila kah. Hõrilameistri Kriisa latsõ käve meil koolih ja timä tegi meile hõrila, midä es olõ suurõmbihki koolõh.

    Ku pidoõdak kätte jõudsõ, sis tull’ nii pall’o rahvast ümbretsõõri küllist, latsõ saani pääl, et mi väikene koolimaja tahtsõ lahki minnä. Es olõ meil ruumi näütemängu mängi ega tandsõ tandsi.

    Koolijuhataja mängse hõrilit ja rahvas laulsõ latsiga üteh jõululaulõ, jumalasõnalaulõ ja esämaalaulõ. Rahvas laulsõ ja iksõ.

    Ku jõuluvana tull’ ilosa verevä mäntli, mütsü ja pikä habõnaga ja nakas’ pakkõ jagama, sis oll’ väikeisi latsi nii pall’o, kes tahtsõ värssi lukõ, et meile, koolilatsilõ, anti paki niisama kätte. Toda rõõmu ja silmi helkämist ei mõista seletä, mis oll’ väikeisil latsil, ku paki kätte saiva!

    Ku ma nüüt näe ummi latsõlatsi tuima näoga ummi kingitüsepakkõ arotamah, sis mõtlõ, et kül ti, latsõ, olõti ilma sündünü õnnõligul ja rikkal aol. Jummal hoitku sõa ja nälä iist!

    Niidü (Pressi) Heli


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin