Nummõr' 230
Lehekuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kobras «kütt sanna»!
  • Uudissõ
     
  • Oppaja valisi võiduluulõtusõ 80aastadsõst aokiräst
  • Märgotus
     
  • Tsõõriklavva taadõ!
  •  
  • Trolla Liivia: ega ma latsi es kasvada, nimä kasvi esi!
  • Elo
     
  • Kombaini tuumisõ lugu
  •  
  • Nigu tõpra suurfarmin?
  • Juhtkiri
    Kagahii
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
      
    Kobras «kütt sanna»! 
      
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
        
     
     
    Sannaahu alonõ pesä, kohe majjaj magama käve. Kopra «sannakütmine»: puhtas jüredü rooviku omma ilosalõ ahju topidu. 
        
    «Kae, tan om tä sis ahju kütnü! Mis mõttõga külh?» es suta Võromaa keskraamadukogo bibliograaf Elsteini Maie naaru pitä, ku näüdäs’ pilte tuust, kuis üts ettevõtlik kobras timä Lüllemäe-lähküdse maakodo sannast hindäle pesä tekk’.
     
    «Sanna manu oll’ täl käük tettü joba minevä aasta. Poig nakas’ tuld tegemä ja kai, et korsnast suitsu es tulõ, tull’ sanna takast kopramulgust. A mi võtsõmi minevä aasta lumbist timä ossa vällä, kuivatimi är ja kütsemi noidõga sanna – või-olla tä koskilt näkk’,» naard’ Maie.

    Majjaj-inseneer sai umma vahtsõt elämist vuntsi ja sannaperemiist mängi nikani ku suurõ riidini. Sõs sõitsõ Maie vahmiil päält pikkä talvõ maalõ keväjäpühhi pidämä.

    «Lätsimi kõik kodu, poig tekk’ sannaussõ vallalõ ja ütel’ mu vele kotsilõ: «Kas Märt om pääst ull’ vai: om topnu ahju roovikit, kõik otsa omma välän!»,» sellet’ Maie. «A kai edesi ja ütel’: «Nii, tan om tävvelik pesä!» Sanna aho ala oll’gi tettü pesä: eski põrmandulavva olli iist är tõmmadu. Juusksõmi kaema, pilti tegemä, naarsõmi nigu ulli... A lugu oll’ tragikoomilinõ: samal aol oll’ tettü ju peris kuritüü.»

    Maie naas’ perrega sanna man lumbi veeren märgotama, kas tetä vahtsõnõ sann – a sõs tuu majjaj hindä sugulasõ kohalõ ja võtt tuu kah hindäle...

    Sõs joudsõ maalõ ka Maie tütär üten väümehega. «Väümiis tekk’ sannaussõ vallalõ ja ütel’, et tulku mi kipõlt kaema, ahjualunõ maka,» kõnõl’ Maie. «Joosõmi kaema: kobras maka rahuligult ahu all! Naas’ sis ruttu hinnäst käändmä ja kattõ sanna ala. A nägimi «peremehe» är!»

    Maie esä ostsõ Ringiste küllä Visnapuu talo 1957. aastagal. Ümbretsõõri om hulga soid ja mõtsu. Lähkül omma väiku Kiiviti järv, suur pääkraav ja uja.

    «Otsustimi latsõpõlvõkodu kõrda tetä,» selet’ Maie. «Mitu aastat tagasi velli ja sõsaridõ ja hindä latsõ otsusti tuud ja sõs tetti ka suur lump sinnä.»

    Päält tuud tull’ ka majjaj. «Mõtlimi külh, et ega tä hää mehekene sääl ei olõ... A ku rahvas kohal oll’, oll’ vaikus ja rahu...» kõnõl’ Maie. «Meil oll’ üle saa aasta vana suidsusann, a esä tekk’ inne surma ümbre puhtas sannas. Noorõ ehitivä lava ja põrmandu. Noorõmb poig tekk’ ahu. Kõrraga oll’ nätä, et kopralõ miildü mi huunõ: tä kaibsõ perve pite üles maja ja sanna poolõ pikä kraavi. Lumbi sisse hüppelavva ala tekk’ sügüse käügi, vidäsi sinnä hindäle ossa valmis. Veli ütel’, et kopral om sanna vasta huvi, a kiäki es mõista arvada, mis edesi saa.»

    Ku Maie pere taht no viil uman sannan kävvü, sis piät tegemä vahtsõ põrmandu ja aho kah, selle et majjaj om osa ahost kokko lasknu. «Kobras om inseneer, kes tege, nigu timäle miildüs: ahi püsüs niimuudu üleväl, et tälle hindäle sälgä ei tulõ,» selet’ Maie ja ütel’, et miihil om plaan sanna ala raudvõrk panda, et majjaj inämb sanna lahkma päsnü-i.

    Nal’alugu om tuu kah, et Maie perren om hulga jahimiihi: veli, kats poiga, velepoig ja väümiis kah, a kiäki mõista-i kutsmalda sannaperemehega midägi ette võtta.

    «Kotusõpäälidse jahimehe kävevä kah pasman, a kobras om kavval,» ütel’ Maie. «Ja hallõ om kah tedä häötä – nii tark elläi jo, inseneer...»
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin