Nummõr' 220
Joulukuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võidujutt päsemisest
  • Uudissõ
     
  • Talvõtarõ Haanih
  •  
  • Perimüskultuuri talvõlaagri koolilatsilõ
  •  
  • Võro keele tundmisõ võistlus
  • Märgotus
     
  • Imelidse Võromaa nime
  • Elo
     
  • Ilomäe kapsta sõitva Saksamaalõ
  • Juhtkiri: Tuust, kuis mälehtüse heränese
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Savvusannan
    Kagahii
     
    Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
     
     
    Kats esierälist sannaluku
     
    Ma olõ sündünü 1931. aastal, nii et olõ nii vana inemine, et kasvi üles suidsusannuga. Ma olõ kõik naa Uman Lehen ilmutõdu sannaluu suurõ huviga är lugõnu. A mu süänd vaivas tuu asi, et kõik teedüs um suidsusannast är üteldü, a mis ma olõ üle elänü, toda ei olõ trehvänü.

    Ma mälehtä suidsusanna ehitämist, olli vast nelä-aastanõ. Um meeleh, ku mehe leivä lastukatust ja näil sattõ iks mõni nagõl maaha, mul kästi tuu üles kor’ada. Üteldi, et sul, latsõl, umma terävä silmä, nii ma sõs kargli sääl ja korssi naklo.

    Sann oll’ illos vahtsõnõ hoonõ: väikene nelä kruudiga akõn ja illos suur vüürüs, laudpõrmand oll’ all, mulgu seeh. A ahosuu all es olõ põrmandut, sääl oll’ muld, sinnä tõmmati iks tuhk vällä.

    Imä oll’ mul tiisikusõhaigõ. Oll’ suvinõ aig, lätsimi imäga sanna. Kiäki oll’ imäle opanu, et tärbendiin um väega hää rohi köhäle, selle et imä väega köhisi. Sann oll’ kuum, imä visas’ keressele vii sisse ka tärbentiini, a mullõ tuu hais es miildü, ma lätsi kõgõ madalampa ahosuu mano ja ku tä lõunõt visas’, tull’ tuu kuum aur mu väikeisi jalakõisi pääle ja palot’ mu põlvõkõsõ är.

    Imä muidoki ka hiitü. Ma toda ei mälehtä, kuis ma tarõ mano sai, a tuud mälehtä külh, et ikku oll’ pall’o ja mu väiko põlvõkõsõ olliva ku külmänü üles, nä aiva vett vällä ja väega valutiva.

    A imäkene iks kuuli jõulu aigu är. Mälehtä kuis ma väega rüükse ku imä viidi ussõst vällä.

    Tädi vei minno hindä poolõ Tilssi Kärbäle, kos ma olli kuuh tädi latsiga.

    Säält um miilde jäänü tuu, et ma olli kurakäeline, a tädi es lupa mul kura käega süvvä, sõs ma opsõ hää käega süümise är ja ildampa ka kirotamisõ. Vinne aigu es tohe kura käega kirota.

    Selle mu käekiri um halv, ma olõ katõpaiknõ, väidsega tii kõik kura käega, a hää käega piät iks kirotama.

    Tõnõ lugu juhtu mul viil sannaga: esä oll’ vahtsõ naasõ võtnu, sis tuudi minno ka kodo tagasi.

    Oll’ talv ja väega külm ilm, esä käve pia egä pühäpäävä kerikulõ, minno üteh es võeda.

    Üteldi, et olõ hää lats ilostõ tarõh, et väläh um väega külm.

    Meil oll’ kaivoh väega veidü vett, nii et eläjile tull’ vitä jõõst, kaost sai vett õnnõ söögi jaos. Jõgi oll’ nii 300–400 miitret kavvõh.

    Esä ütskõrd tõi Võro laadolt vahtsõ tuubri ja põh’ah oll’ kikka-aabits, viil tõi, vai oll’ joba varõmb toonu, Võrost reikese (riikene), meil üteldi iks reikene, ma es tiiä sis viil riikesest midägi.

    Jõõ pääle raoti mulk, kost egä talv veeti vett, tuubri panti reikese pääle ja nii käve vidämine.

    A tuu vesi lappu maaha ja reikene külmäs’ ijäd täüs. Sis viidi egä puulpääva pääle sannahkäümist reikene sanna, et ijä är sulanu.

    Ma tiidse toda ja mul oll’ tarõh ütsinda ikäv. Panni rõivihe, lätsi sanna mano, et tuu reikese vällä ja nakka sõitma. Moro pääl oll’ sääne hää kallõ. Lätsi sanna, sann oll’ viil lämmi.

    Tõmpsi ussõ kah ilostõ kinni, a tuu ussõlink oll’ sääne sepä tettü, et välästpuult pidit lingi üles nõstma, a seestpuult pidit pässäga pääle litsma. Ma tiidse külh, et tuu um rassõ litsu, a ma arvsi, et olõ joba suur ja jõvva vallalõ kah. Võti reikese lava päält alla ja naksi ust vallalõ võtma, es jõvvaki linki alla litsu.

    Sõs mõtli, et ooda nii kavva ku esä ja imä kerkost tulõva, mõtli, et nakkasõ minno takah otsma, hiitüse är. Mis tetä, kuis saa vällä?

    Ainomanõ võimalus oll’ läbi aknõ. Aknõ pääl oll’ väikene lamp ilma klaasilda, kutsuti tattnõna, panni tuu kõrvalõ. Lei üte kruudi katski, üte kõrraga viil es lää, pidi mitu kõrda lüümä. Sõs võti rõiva säläst, muido es mahu vällä. Tuud ei olõ meeleh, kas ai jala iih vai pää, a vällä ma sai, sõs võti ussõ vallalõ ja tõi reikese vällä, a hirm oll’ suur, et saa pessä, et aknõ är lahi. Es olõ must inämb sõitjat, lätsi tarrõ ja olli nigu hää lats kunagi. Mõnõ ao peräst löüti külh, et akõn um katski, sis ma seledi uma luu är, a pessä joht es saa, tõrõlda sai külh.

    Ma olõ kasvatanu neli last ja olõ ka viil nüüt hoiatanu ummi latsi ja latsõlatsi, ärke saiskõ kunagi ahosuu iih, ku lõunõt visatas!


    Raudsepä Virve Mõtstõst


     
    Seimi Lea: Üteiälidse
    Raudsepä Virve: Kats esierälist sannaluku
    Kõolehe Anne: Tartumaa suidsusannast
    Ämariku Volli: Elo perämäne savvusann
    Hüvato Maie: Mehekodo sann
    Laanekivi Õie: Savvusann Aiaoroh Kolepi küläh
    Saaroni Erika: Väiku sannaoppus
    Kivi Luule: Karula savvusannast
    Riitsaarõ Lainõ: Savvusannah käümise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätnü)
    Ruuli Helve: Uma sann
    Helve Meegomäelt: Pätitego suidsusannah
    Raudkatsi Ene: Mu suidsusanna
    Kiviranna Ülo: Suidsusann Kooskorah
    Jõksi Ado: Kirmse külä suidsosanna
    Liira Singa: Missokandi savvusannast
    Vähesoo Luule: Sepä talo suidsusann
    Orgla Lea: Liha sautaminõ sausannan
    Parvõ Airi: Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ
    Pressi Heldur: Haanimaa savvusannust
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin